Toitumisalane teave pakendil aitab toidupoes targemaid valikuid teha

Alates 13. detsembrist muutub Euroopas kohustuslikuks toitumisalase teabe esitamine toidupakendeil. Toiduvalmistajad peavad hakkama esitama tarbijale infot toidu energiasisalduse ning rasvade, küllastunud rasvhapete, süsivesikute, suhkrute, valkude ja soola koguse kohta. Millele tuleks uute toitumissoovituste valguses toidupakendil tähelepanu pöörata, selgitavad Tervise Arengu Instituudi ekspert Tagli Pitsi ning Katrin Lõhmus ja Külli Johanson Maaeluministeeriumi toidu üldnõuete büroost.

2015. aastal kinnitati Tervisearengu Instituudi eestvedamisel väljatöötatud Eesti uued toitumissoovitused. Toidu märgistustelt leiab alates 13. detsembrist 2016 teavet, mis aitab toitumissoovitusi järgida. Kohustuslikuks muutub energiasisalduse ning rasvade, küllastunud rasvhapete, süsivesikute, suhkrute, valkude ja soola koguse märkimine 100 g või 100 ml toidu või joogi kohta. Ühe portsjoni toitumisalase teabe lisamine on vabatahtlik.

Mõned toidud on siiski erandiks, nt ei pea toitumisalast teavet esitama tee, maitsetaimede ja töötlemata toodete nagu mesi, jahu ja pähklite puhul ning samuti toidu puhul, mida valmistatakse väikeses koguses otse tarbijale või mida müüakse kohalikule jaemüüjale, kes varustab tarbijaid.

Milline on kohustuslik teave?

  • energiasisaldus (kJ ja kcal);
  • rasvad, sh küllastunud rasvhapped;
  • süsivesikud, sh suhkrud;
  • valgud
  • sool (arvutatakse kogu toidus sisalduva naatriumi baasil, seetõttu võib mõnede toodete puhul olla märgitud, et soolasisaldus tuleneb ainult loodusliku naatriumi olemasolust).

kohustuslik-info

Loe edasi…

Euroopas hakatakse piirama antibiootikumide kasutamist loomakasvatuses

Maailmas üha kasvava antibiootikumiresistentsuse ohu tõttu otsitakse Euroopas võimalusi antibiootikumikasutuse piiramiseks ka loomakasvatuses. Eestis on veterinaarravimitena looma kohta müüdavate antibiootikumide kogused Euroopa riikide võrdluses seni veel tagasihoidlikud, kuid vähendada tuleb just selliste antibiootikumide kasutamist, mis on vajalikud ka inimeste ravis, kirjutab Maaeluministeeriumi toiduhügieeni büroo peaspetsialist Piret Aasmäe.

Mis on antibiootikumiresistentsus?

Mikroobide resistentsus ehk AMR (ingl. k. antimicrobial resistance) on olukord, kus antimikroobsed ained, nt antibiootikumid enam mikroobide vastu ei mõju. Alates penitsiliini kasutusele võtmisest 1940. aastal, on antibiootikumide kasutamine infektsioonide ravimisel nii inimestel kui loomadel olnud olulise tähtsusega.  Pärast 1970. aastat on  aga penitsiliini jt antibiootikumide kasutamine tõsiselt ohustatud resistentsete bakterite tõttu. Euroopa Liidus sureb igal aastal selliste bakterite tõttu hinnanguliselt 25 000 inimest. Täiendavaid ravikulusid ja kahju tootlikkuse vähenemise tõttu hinnatakse 1.5 miljonile eurole aastas.

Antibiootikumide liigse või väärkasutamise tagajärjel loomakasvatuses tekkinud resistentsed bakterid võivad levida edasi ka inimestele.

Loe edasi…

Teadlane: Antibiootikumiresistentsus on tõsiseks ohuks inimeste tervisele

Antibiootikumide kasutamisest ja sellega kaasnevast antibiootikumiresistentsusest räägitakse eelkõige seoses inimeste ravimisega. Probleemistik on aga oluliselt laiem, kuna antibiootikumide suhtes resistentsed bakterid võivad inimorganismi jõuda ka loomakasvatusest ja keskkonnast, kirjutab Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi professor Tanel Tenson.

Antibiootikumid on üks tänapäeva meditsiini võimsamaid tööriistu. Kui antibiootikumid enam ei toimi, siis on paljud nakkushaigused väga raskete tagajärgedega. See ongi põhjus, miks oleme mures, et see ravimigrupp meil ka edaspidi kasutada oleks. Antibiootikumid pidurdavad bakterite kasvu meie kehas. Samas võivad bakterid muutuda selliselt, et antibiootikumid neile enam ei toimi, tekib antibiootikumiresistentsus. Seejuures, mida rohkem me antibiootikume kasutame, seda kiiremini resistentsus tekib.

Resistentseid baktereid rohkem, uusi tõhusaid ravimeid vähem

Valdav enamus antibiootikume töötati välja 1930.-1960. aastatel. Ja juba varsti peale antibiootikumide kasutuselevõttu täheldati ka resistentsuse teket. Esialgu probleemi ei tekkinud, kuna resistentse nakkuse puhul oli raviks mitmeid alternatiive. Esimene suurem probleem kerkis teravalt esile 1980ndate aastate lõpul – 1990ndate aastate alguses, mil avastati levinud bakteri Staphylococcus aureuse resistentsus talle seni mõjunud antibiootikumi suhtes.

Võrreldes muu maailmaga oleme Eestis kasutanud antibiootikume mõistlikult ja resistentsuse tasemed on meil olnud suhteliselt madalad. Foto: pixabay.com

Loe edasi…

Teraviljakäitlejad saavad seakatku leviku riski vähendada

Eesti metssigade seas levib sigade Aafrika katk ning viiruse kontsentratsioon looduses on endiselt kõrge. Seetõttu on suur oht, et ka põllul kasvav tera- ja kaunvili võib viirusega saastuda põllule sattunud haige metssea kehaeritiste või seakatku surnud loomade korjuste tõttu. Seda, kuidas maandada seakatku viirusega saastunud teraviljaga seotud taudi leviku riske, selgitab Maaeluministeeriumi loomatervise büroo peaspetsialist Eda Ernes.

Sigade Aafrika katk on väga nakkav ning ägedalt kulgev kodusigade, sh lemmikloomana peetavate sigade ja metssigade viirushaigus. Kuni 100% nakatunud sigadest sureb. Seakatku ei haigestu teised loomaliigid ega inimesed, kuid nad võivad viirust edasi kanda. Viirus võib edasi kanduda ka näiteks viirusega saastunud transpordivahendite, seadmete ja söödaga, sealhulgas katkuviirusega saastunud teraviljaga.

Foto: Heidi Salujõe. Allikas: Looduskalender, Aasta looma fotovõistlus 2015

Foto: Heidi Salujõe. Allikas: Looduskalender, Aasta looma fotovõistlus 2015

Loe edasi…

Teraviljade valmimine suurendab seakatku leviku riske

Sigade Aafrika katku leviku suvine kõrgaeg jääb saagikoristusajale, mil viljad valmivad ja metssead tulevad põldudele sööma. Seepärast peavad nii loomapidajad kui teraviljakasvatajad sel ajal bioohutusele erilist tähelepanu pöörama, kirjutab Maaeluministeeriumi loomatervise büroo juhataja Enno Piisang.

Sööda ja teraviljaga seotud seakatku leviku riske on võimalik maandada vaid bioohutusnõuete hoolsal järgimisel.

Uudsevilja kasutamine söödaks vaid teatud tingimustel

Sigade söötmiseks tohib kasutada sööta, mida on 30 päeva jooksul enne kasutamist hoiustatud nii, et on välistatud nii loomade kui võimalikku viirust edasikandvate inimeste juurdepääs sellele, või mida on kuumtöödeldud väljaspool farmi territooriumit viiruse hävitamiseks piisaval meetodil.

Foto: Heidi Salujõe. Allikas: Looduskalender, Aasta looma fotovõistlus 2015

Foto: Heidi Salujõe. Allikas: Looduskalender, Aasta looma fotovõistlus 2015

Teadlaste hinnangul hävib viirus teraviljas, kui seda kuivatatakse maksimaalsetel lubatud temperatuuridel. Et enamasti on kuivatustemperatuurid madalamad, siis tuleks vilja pärast kuivatamist ohutuse tagamiseks veel vähemalt kuu jooksul hoiustada, enne kui seda võiks kasutada seasöödaks. See tähendab, et põllult värskelt koristatud uudsevilja on keelatud loomadele sööta.

Loe edasi…

Väldi liha ja kala kõrbemist grillimisel ja küpsetamisel

Soojade ilmade saabumisega on alanud grillihooaeg. Populaarne suvine ajaveetmisviis peidab endas aga ohte, kuna liha kõrvetamine grillimisel viib tervisele ohtlike PAH ja HCA ühendite tekkimiseni. Õigete grillimisvõtetega saab nende ühendite tekkimist oluliselt vähendada, kirjutab Maaeluministeeriumi toidu järelevalve büroo peaspetsialist Sille Vahter.

Liha ja kala kõrbemisel võivad tekkida tervisele ohtlikud kantserogeensed ja mutageensed ühendid: polüaromaatsed süsivesinikud (PAH) ning heterotsüklilised amiinid (HCA).

PAH-id tekivad toidu küpsetamisel või grillimisel kuumusallikale tilkuva rasva pürolüüsil (orgaaniliste ühendite termilisel lagundamisel lihtsamateks ühenditeks õhu juurdepääsuta või vähese õhu juuresolekul), HCA-d aga kõrgetel temperatuuridel (üle 150°C) aminohapete, süsivesinike ja kreatiini omavahelise keeruka reaktsiooni tulemusena. Nende sisaldust mõjutavad küpsetamisel või grillimisel toote rasvasisaldus, küpsetamisaeg ja temperatuur ning kaugus kuumaallikast.

grill liha

Foto: Pixabay.com / LoboStudioHamburg

Tekkivate ühendite kogus sõltub olulisel määral töötlemistingimustest ning seda on võimalik õigete grillimisvõtetega märkimisväärselt vähendada.

Loe edasi…

Teraviljakasvatus kaotab tuulekaera tõttu aastas kümneid miljoneid

Tuulekaer on kujunenud Eestis raskesti tõrjutavaks umbrohuks. Tõrjuma tuulekaera aga peab, kuna see võib levida kiiresti ja põhjustada teravilja seemnekasvatuses ja tarbeviljapõldudel olulist majanduslikku kahju. Aastas kaotab Eesti teraviljakasvatus tuulekaera tõttu ligikaudu 15% saagist, mille rahaline väärtus ulatub mitmekümne miljoni euroni, kirjutab  Maaeluministeeriumi taimetervise osakonna peaspetsialist Vahur Mõttus.

Tuulekaer levib kiiresti ja põhjustab suurt kahju

Tuulekaer (Avena fatua L.), sh ka lõunakaer (Avena ludoviciana Dur.) ja viljatu kaer (Avena sterilis L.)  on kõrreliste sugukonda kuuluv üheaastane metsiku kaera liik, mis levib seemnetega (sõkalterisega). Ta on kiire paljunemisvõimega, kuna üks taim võib anda kuni 250 seemet. Tuulekaera õite välisõklad on pika põlvja ohtega, mille alumine osa on spiraalselt keerdunud ja karvane, mistõttu seeme kinnitub kergesti kõikvõimalike esemete külge, et kiiresti levida.

Tuulekaera tõrjumine on tõhus, kui tõrjet tehakse kompleksselt kogu põllumajandussektoris. Foto: K. Press

Tuulekaera tõrjumine on tõhus, kui tõrjet tehakse kompleksselt kogu põllumajandussektoris. Foto: K. Press

Tuulekaera levitajateks on tuul, üleujutused, linnud, metsloomad, sõnnik, sertifitseerimata (kontrollimata) külviseeme, põllutöömasinad- ja seadmed. Kuid ohtu tuulekaera levikul kujutab ka tuulekaeraga saastunud põllumajandustoodete transportimine ilma koormakatteta.

Loe edasi…

Väikelaste menüü koostamisel tuleks eelistada nitrititega töötlemata lihatooteid

Keskmine nitriti saadavus lihatoodetest ja joogiveest jääb Eesti laste puhul oluliselt alla lubatud ohutu koguse. Siiski tuleks väikelaste menüü koostamisel eelistada nitrititega töötlemata lihatooteid ning kasutada toiduvalmistamisel värsket liha, selgub Eesti Maaülikooli teadlaste poolt läbi viidud toidu lisaainetena kasutatavate nitritite  riskihinnangust.

Eesti Maaülikooli teadlased hindasid Maaeluministeeriumi tellimusel toidu lisaainetena kasutatavate nitrititega (E249 ja E250) seotud riske 1-10 aastaste laste puhul. Uuringu eesmärk oli saada teada, kas nitritite tarbimine Eesti laste poolt ületab ohutut päevast kogust. Samuti selgitati välja peamised nitritite tarbimise allikad ja anti soovitused lihatoodete tarbimiseks.

 EFSA on määratlenud nitritite ohutu tarbimiskoguse

Nitritid (E 249 ja E 250) on toidu lisaained, mida kasutatakse lihatoodetes eeskätt säilitusainetena, kuid nende kasutamine annab lihatoodetele ka harjumuspärase roosaka värvuse ja iseloomulikud maitseomadused. Nitrititel on mikroorganismide kasvu pärssiv mõju. Sellega hoitakse ära toidumürgitusi tekitavate mikroorganismide arvu kasv, eelkõige Clostridium botulinumi tekitatud eluohtlik botulism.

Samas tuleb arvestada, et nitritite tarbimise ohutu koguse pikaajalist ületamist seostatakse terviseriskidega  nagu methemoglobineemia (punaste vereliblede vähenenud võime siduda hapnikku) ja N-nitroosoühendite tekkega, mis tõstab teatud vähiliikidesse haigestumise tõenäosust.

Loe edasi…

Ka ühe sea pidamisel tuleb täita kõiki bioohutusnõudeid

Kuigi alates eelmise aasta septembrikuust pole uusi sigade Aafrika katku juhtumeid kodusigadel avastatud, püsib seakasvatustele endiselt väga suur oht. Seepärast peab iga loomapidaja kõiki riske ja nende riskide maandamiseks vajalike investeeringute mõttekust hoolega kaaluma ja arvestama, et ka jõulusigade pidamisel tuleb kõiki nõudeid täita, kirjutab VTA loomakaitse, loomatervise ja söötade osakonna juhataja Maarja Kristian.

Suve lähenemine suurendab seakatku leviku riski

Veterinaar- ja Toiduamet diagnoosib igal nädalal sigade Aafrika katku kümnetel metssigadel erinevates Eesti piirkondades. See näitab, et viiruse kontsentratsioon looduses on väga kõrge ja seakatku oht pole kuhugi kadunud. Vastupidi – oht uuteks puhanguteks on niisama suur kui aasta tagasi. Vaatamata sellele, et viimased taudipuhangud koduseafarmides diagnoositi enam kui pool aastat tagasi, ei tohiks ükski seakasvataja valvsust kaotada.

Loe edasi…

Marutaudi vastu vaktsineerimine päästab lemmiklooma elu

Alates 2013. aastast on Eesti ametlikult marutaudivaba riik. Kuna aga taud on jätkuvalt laialt levinud meie naaberriigis Venemaal, peame pidevalt ennetama haiguse taaslevimist Eestisse. Selleks viib Veterinaar- ja Toiduamet kaks korda aastas läbi metsloomade marutaudivastaste vaktsiini külvamist ohustatud piirialadel, kuid endiselt on vajalik ja kohustuslik ka lemmikloomade vaktsineerimine, kirjutab Veterinaar- ja Toiduameti marutaudi projektijuht Enel Niin.

Marutaud on olnud aastatuhandete jooksul üks enimkardetud nakkushaigusi maailmas, kuna sellesse võivad ühtviisi nakatuda nii kõik loomaliigid kui ka inimene.

Kuidas marutaud levib?

Marutaud levib nakatunud looma süljega. Kõige tavalisemalt kandub haigustekitaja üle, kui marutaudis loom kedagi pureb. Samuti on võimalus haigust saada, kui marutaudi nakatunud looma sülg satub värskele haavale, silma või suhu. Juhul, kui viivitamatult peale nakatumist ei järgne vaktsineerimist, sügavate haavade puhul ka immuunseerumi manustamist  või ei ole hammustatu eelnevalt vaktsineeritud, lõpeb haigus alati surmaga.

Sõltumata sellest, kas marutaudi nakkust  kannab konkreetses maailmajaos põhiliselt koer, rebane, mangust, kährikkoer, pesukaru või muu loomaliik, on reeglina üle 90% marutaudi surnud inimestest saanud haiguse  koerahammustuste tõttu.

Loomaomanikud alahindavad ohtu

Selleks, et marutaudijuhtumeid koduloomade ning inimeste hulgas vältida, on Eestis alates aastast 1953 kuni seniajani kasside ja koerte marutaudivastane vaktsineerimine kohustuslik. Kuna Eesti piiri taga Venemaal on marutaud nii kodu- kui metsloomade seas laialt levinud, siis ei marutaudioht ka Eesti jaoks kuhugi kadunud. Marutaud on levinud paljudes teistes riikides nii kaugemal kui ka lähemal näiteks Ukrainas, Valgevenes, USA-s, Poolas, Indias, Marokos jm. Suures plaanis vaadates on riike, mis on marutaudi nakatunud, kordades rohkem, kui neid, kus seda ohtlikku nakkushaigust ei esine. Seetõttu on ka lemmikloomade vaktsineerimine siiani kohustuslik.

Koduloomade vaktsineerimine aastatel 2006-2015. Allikas: Veterinaar- ja Toiduamet

Koduloomade vaktsineerimine aastatel 2006-2015. Allikas: Veterinaar- ja Toiduamet

Loe edasi…