Taimekaitsevahend – mürk või ravim?

Viimastel nädalatel on ajakirjanduses leidnud üsna laialdast kajastamist taimekaitsevahendite, sh eriti glüfosaadil põhinevate vahendite kasutamine ning küsimus, kas seda võiks kutsuda mürgitamiseks. Siinkohal proovin selgitada, kuidas üldse käib taimekaitsevahendi turule lubamise protsess ja milline roll on selle juures teadusuuringutel.

Provotseerimiseks kasutan võimalust nimetada taimekaitsevahendeid taimedele mõeldud ravimiteks ja nende kasutamist taimede ravimiseks. Kui siit veelgi edasi minna, võiks mahepõllumajandusest, kus taimekaitsevahendeid laialdaselt ei kasutata, rääkida kui loodusravist ja tavapõllumajandusest kui tavameditsiinist.

Mõisted selgeks
Et kogu protseduurist üheselt aru saada, tuleb kõigepealt täpsustada, mis on taimekaitsevahend ja mida kujutab endast taimekaitsevahendi toimeaine – pahatihti kipume neid kahte mõistet omavahel segi ajama. Hästi lihtsalt lahtiseletatuna, taimekaitsevahendi toimeaine on aine, millel on taimekaitse seisukohalt taimehaigusi, taimekahjureid vms hävitav, nende tegevust pärssiv jne toime.

Taimekaitsevahend, nt Roundup, on aga juba preparaat, mis sisaldab taimekaitsevahendi toimeainet, näiteks glüfosaati. Üheski taimekaitsevahendis ei ole toimeaine puhtal kujul, vaid sellesse on lisatud nn abiaineid, eesmärgiga muuta toimeaine püsivust, konsistentsi ja muid omadusi. Vahel võib juhtuda ka olukord, kus taimekaitsevahendi ohutuse  hindamisel selgub, et probleemiks ei osutu mitte toimeaine, vaid taimekaitsevahendis kasutatav abiaine.

Maailmas on turule lubatud tuhandeid erinevaid taimekaitsevahendeid ning pidev töö käib selle nimel, et turule lubatud vahendid oleksid tervisele ja keskkonnale ohutud. Euroopa Liit on selles valguses kindlasti üks juhtivamaid ühendusi nende põhimõtete rakendamisel ning seetõttu on ka nende poolt kehtestatud nõuded reeglina rangemad kui mujal maailmas.

Hinnang toimeaine ohutusele
Taimekaitsevahendi turule lubamise lugu algab aga hinnangu andmisega toimeaine, nt glüfosaadi ohutusele ehk sellele, kas toimeaine on piisavalt ohutu, et tema kasutamist taimekaitsevahendites lubada või mitte. Selleks on Euroopa Liidus kokku lepitud protseduur, mille kohaselt vastutab iga toimeaine osas hinnangute andmise eest konkreetne liikmesriik – glüfosaadi puhul Saksamaa –, kes hindab ja analüüsib kogu informatsiooni, mis selle toimeainega seondub. Sellel liikmesriigil tuleb analüüsida nii toimeaine tootja poolt esitatud informatsiooni kui ka selle toimeaine kohta läbi viidud teadusuuringuid, mida on väga palju ja mis teeb ohutuse hindamise protseduuri väga ajamahukaks. Saadud tulemused esitatakse nii Euroopa Toiduohutuse Ametile (EFSA) kui ka teistele liikmesriikidele lõpliku seisukoha kujundamiseks.

Glüfosaadi näol on tegemist suhteliselt uue toimeainega Euroopa Liidu kehtestatud loetelus – taimekaitsevahendites kasutamise lubamine ja toidus esineda lubatud jääkide piirnormid pärinevad alles 2001. aastast.

Tervise- ja keskkonnaohutus on esikohal
Jääkide piirnormide osas on märksõnadeks tervise- ja keskkonnaohutus. Iga toimeaine kasutamiseks lubamise otsuse juures on üheks peamiseks näitajaks nn ARfD (acute reference dose) ehk toidus olev toimeaine jäägi kogus, millest suurema koguse puhul võiksime tõesti rääkida terviseohust. Selle määramise protsess on äärmiselt pikk ja keeruline ning moodustab osa toimeaine ohutuse hinnangute andmise protseduurist. Kui toimeaine jääkisaldus toidus ei ületa ARfD, siis võib selle kasutamist pidada tervise seisukohalt ohutuks.

Keskkonnariskide maandamiseks lähtutakse hea põllumajandustava (GAP) põhimõtetest ehk taimekaitsevahendit tuleks kasutada ainult nii palju, kui on vaja kavandatava efekti – taimehaiguse leviku peatamine, taimekahjuri hävimine jms – saavutamiseks.

Piirnormid ja hea põllumajandustava põhimõtted käivad kindlalt käsikäes ning ei ole mõeldav, et arvestatakse vaid ühte. See tähendab, et kui ARfD toidus oleks näiteks 10ppb, kuid samas head põllumajandustava järgides  jääks toitu jääke ainult 2ppb, siis kehtestatakse toidus lubatud piirnorm lähtuvalt heast põllumajandustavast. Ehk antud näite varal oleks jääkide piirnorm 5x väiksem (rangem) kui selle aine terviseohutuse piir. Järelikult saaks terviseohust rääkima hakata alles siis, kui keegi kasutab seda taimekaitsevahendit lubatust 5x rohkem.

Vastupidisel juhul ehk kui taimekaitsevahendit oleks vaja kasutada koguses, mis ületab ARfD, siis sellele toimeainele põllumajandustootmises kasutamiseks luba ei anta. Siinkohal tuleb ka rõhutada, et ARfD väärtusi vaadatakse Euroopa Toiduohutuse Ameti (EFSA) poolt regulaarselt ümber (tehakse rangemaks), mis väga selgelt väljendub selles, et lubatud taimekaitsevahendite toimeainete loetelu väheneb pidevalt.

Glüfosaat on täna lubatud kõigis liikmesriikides
Glüfosaadil põhinevaid taimekaitsevahendeid lubavad täna kasutada kõik 27 EL liikmesriiki – kel huvi, võib lähemalt uurida Euroopa Komisjoni tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraadi (DG SANCO) andmebaasist. Seega, kui mõnes liikmesriigis on üks või teine glüfosaati sisaldav taimekaitsevahend keelatud, siis peab põhjus olema mujal kui toimeaines.

Kõik eelnev ei tähenda loomulikult seda, et güfosaadi kasutamisega kaasnevate negatiivsete mõjude hindamisega ei tegeleta. Kuigi Euroopa liidu õigusaktide järgi tuleks glüfosaadiga seonduv üle vaadata alles 2015. aastal, siis lepiti liikmesriikide vahel kokku, et Saksamaa peab uue hindamisaruande esitama Euroopa Komisjonile juba 31. maiks 2013. Seejärel koostab Komisjon ülevaatusaruande, kaasates vajadusel ka Euroopa Toiduohutuse Ametit ning teeb lõppotsuse hiljemalt 2014. aasta alguseks.

Lõpetuseks tuleb meenutada, et taimekaitsevahendid on kallid ning see seab nende kasutamisele ka teatud piirangud. Üha tõusev kütusehind võib hakata seda tasakaalu kõigutama ning teisalt ei saa me unustada ka kütuse põletamisest tekkivat kahju keskkonnale. Seetõttu rõhutakse järjest rohkem säästva taimekaitse põhimõtete rakendamise vajalikkusele põllumajanduses. Nii on Eestiski hetkel väljatöötamisel säästva taimekaitse tegevuskava, mis peaks raamidesse saama järgneva aasta jooksul ning selle rakendamisega seotud põhitegevused algama 2014. aastal.

Martin Minjajev, toiduohutuse osakonna juhataja
2005. aastast kuni põllumajandusministeeriumisse naasmiseni 2012. a sügisel töötas Martin Minjajev Euroopa Komisjoni tervise- ja tarbijakaitse peadirektoraadi (DG SANCO) koosseisu kuuluvas toidu- ja veterinaarbüroos audiitorina, tegeledes toidujärelevalve süsteemide auditeerimisega EL liikmes- ja kandidaatriikides ning ka peamistes toitu Euroopa Liitu eksportivates kolmandates riikides, sh juhtaudiitorina kaubanduspartnerite Hiina, Venemaa, Brasiilia, Türgi jt juures.

Rohkem infot taimekaitsevahenditest: http://www.agri.ee/taimekaitse-uus/

Vaata ka: Järelevalve käigus taimekaitsevahendite jääkide sisalduse uurimiseks võetud proovid toidus 2011. aastal

Advertisements

Sildid:, ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: