Õigus teada… toidust

Toidu märgistus on muutunud üha ammendavamaks, aga samas ka keerulisemaks. See tähendab, et orienteerumine kogu informatsioonis, mis on toidukaupade kohta kättesaadav juba ostupakendilt, võib olla tarbijale tõeline väljakutse. Selgitan siinkohal võimalikult lühidalt, mida saame teada toidupakendilt, näiteks ühe loomse päritoluga toidukauba, ütleme, maksavorsti kohta.

On oluline teada, et kogu info tõepärasuse eest pakendil vastutab toidukauba tootja. Osa pakendil toodavast infost allub aga riiklikule järelvalvele ja on selgelt reguleeritud.
Kõige esimesena hakkab pakendilt silma toidu nimetus – see annab esmase informatsiooni toote olemuse kohta ja aitab eristada seda toodet teistest sarnastest toodetest. Kindlatele, õigusaktidega reguleeritud koostisnõuetele vastavad üsna vähesed toidunimetused (nt mahl, mesi ja šokolaad), sagedamini on kasutusel üldtuntud nimetused. Näiteks mahlaks tohib nimetada vaid toodet, mis on valmistatud 100% mahlast ja millele pole lisatud suhkrut:

Üldtuntud nimetused on nt „koorejäätis“, mis ei sisalda taimseid rasvu või „kohuke“, milles taimset rasva võib sisaldada vaid glasuur. Samas toode nimetusega „jäätis“ võib lisaks piimarasvale sisaldada ka taimseid rasvu jne. Toiduainetetööstuse arenedes on aga järjest enam toodud turule uusi tooteid ning tihti on nende olemusest arusaamiseks vaja tutvuda toote koostisega.

Koostis esitatakse sisalduse järgi vähenevas järjekorras.
Foto: Otepää Lihatööstus Edgar

Toidu koostis  esitatakse sisalduse vähenemise järjekorras ehk toidus kõige rohkem sisalduv koostisosa on loetelus esikohal. Esmajoones tuuakse välja ja märgitakse ka protsendilise sisaldusega vastavat kaupa iseloomustav(ad) põhikoostisaine(d). Maksavorsti puhul on selleks maksa sisaldus, keeduvorstil näiteks sea- ja veiseliha sisaldus.

Mida töödeldum toit, seda olulisem on tarbijal toidukauba koostisega tutvuda, et saada teada, mida talle tegelikult pakutakse. Just vorstitoodete sortimendis on nii välimuselt kui nimelt väga sarnaseid tooteid, mille koostis (nt lihasisaldus) on täiesti erinev.

Toidu märgistamise nõuded karmistuvad 2014. aasta lõpust, muuhulgas suurendatakse minimaalselt lubatud tähesuurust ning kohustatakse kasutama taustalt selgelt eristuvat värvi teksti. See peaks oluliselt hõlbustama tarbijal toidu koostisest ülevaate saamist.

E-ained ei ole mingi eriline grupp toidu koostisaineid, mida peaks pidama tervikuna soovitatavaks või mittesoovitatavaks. Tegemist on lihtsalt lühenditega, mille kasutamise üheks eesmärgiks on see, et kõik need ained märgistusele ära mahuksid. Siinkohal soovitan võimalusel laadida oma nutitelefoni vabavarana kättesaadava programmi, kus on kirjas kõigi E-ainete iseloomustused.

Loomse päritoluga saadustel on üheks kohustuslikuks märgistuseks identifitseerimismärk. See on ovaal, mille sees on selle toidu tootjatehase asukohamaa lühend ja tehase number.

Identifitseerimismärgilt saab teada tootjatehase asukohamaa.

Selline märgistus on kohustuslik kõigil piima-, kala- ja lihatoodetel. See näitab, et toode on toodetud ettevõttes, mis vastab Euroopa Liidu nõuetele. Eeldades, et suurem osa lihast ja piimast, mida meie tööstused töötlevad, on Eesti päritoluga, võib selle märgistuse alusel teha teatud järeldusi tooraine päritolu kohta, kuid alati ei pruugi see nii olla.

Valmistaja nime ja kontakti ei pruugi märgistuselt selguda, kuna selle asemel on lubatud esitada pakendaja või Euroopa Liidu liikmesriigis asutatud müüja nimi ja aadress. Eesmärk on anda pakendil kontaktandmed, kuhu tarbija saab kaebuste, lisateabe või muude küsimuste korral pöörduda.

Päritoluriigiks peetakse töödeldud toidu puhul riiki, kus toit on valmistatud ja nii on Eesti päritoluga ka näiteks Poola lihast, aga Eestis  valmistatud toode. Päritolu esitamise nõuded muutuvad aga selgemaks uute märgistamise reeglite rakendumisel aastast 2014 – märgistusel peab esitama ka põhilise koostisosa päritolu, kui märgistusel on toidu päritoluriik vabatahtlikult esitatud ja see erineb põhilise koostisosa päritolust. Sea-, lamba-, kitse- ja kodulinnuliha puhul muutub päritoluriigi esitamine kohustuslikuks, kuid teist liiki lihade (nt uluki- ja küülikuliha) päritoluriigi kohustuse kehtestamist veel hinnatakse.

Kõlblik kuni/Parim enne informatsioon on tarbija jaoks kindlasti äärmiselt oluline. Mis on nende kahe termini taga, saab lähemalt lugeda ühest Maablogi varasemast postitusest.

Ülaltoodud informatsiooni esitamine toidukauba pakendil on kohustuslik. Alljärgnevalt aga mõned märgistused, mida tootja võib, aga ei pea pakendile kandma, kuid mis on samuti riiklikult reguleeritud:

GDA märgistus.  Toidu märgistamisel on tootjatel õigus kasutada toitumisjuhti, mis näitab kui palju antud toote toidu- või joogiportsjoni tarbimine päevasest soovituslikust kogusest annab. Tegemist on Euroopas vabatahtliku märgistusega ning lähtutakse soovituslikest kogustest, mis on saanud ka Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) heakskiidu.

Toitumisalane väide. Üllatusena võib tulla see, et paljud väited, mis on toidukaupadele kantud, on ka tegelikult reguleeritud. Seega on rida toitumisalaseid väiteid, mille kasutamisel peab tootja lähtuma teatud riiklikest reeglitest. Näiteks kui tootjapakendil on väide, et toode on kõrge kiudainesisaldusega, siis sellist väidet võib kasutada vaid tootel, mille kiudainesisaldus on vähemalt 6g 100g kohta või vähemalt 3g 100 kcal kohta.

Tunnustatud kvaliteedikavade märgised. Tunnustatud kvaliteedikavad, mis on samuti riikliku järelevalve all, on näiteks mahepõllumajandustootmine ja tunnustatud geograafiline tähis. Need märgised on üle-euroopalised ja nende kasutamine eeldab tootjalt nõuetele vastavust. Hiljuti hakkas kehtima uus mahepõllumajandustoodete märgistamise süsteem, kus muuhulgas tuleb märkida ka tooraine päritolu.

Mahemärgistuse kohta saab lähemalt lugeda ühest Maablogi varasemast postitusest https://maablogi.wordpress.com/2012/07/03/mida-naitab-tarbijale-eli-mahelogo-ehk-euro-leheke

Toidukaupade märgistus, mis ei ole kohustuslik ega ole ka riikliku järelevalve all:  
Siia kuuluvad paljud, erinevate organisatsioonide poolt väljatöötatud märgised, mis peaksid tarbijale andma võimaluse oma eelistustele vajalikke kaupu leida. Nende märkide eesmärk on tuua esile ühte või teist toitu iseloomustavat näitajat, mida peetakse selle toote müügile reeglina kaasaaitavaks. Näiteks vabatahtlikud toidutoorme päritolumärgised või siis märgised mis viitavad näiteks toidule omistatud tunnustusele selle maitseomaduste, uudsuse, vms tõttu.

Tulles tagasi pealkirja juurde – jah, tarbijal on õigus teada. Oluline on aga see, et tarbija seda õigust ka kasutaks, st tutvuks ja mõtleks selle info üle, mis talle toidu kohta on kättesaadav.

Lõpetuseks matemaatikat armastavatele tarbijatele väike ülesanne. Kui eesmärk on osta liha, siis mis on mõistlikum valik, kas 30% lihasisaldusega vorst kilohinnaga 3€ või 90% lihasisaldusega sink kilohinnaga 7€?
Kes aga matemaatikat ei armasta, neile lihtsalt selline Hamletlik dilemma: kas osta näivust või olemust – selles on küsimus. Toidupakendil sisalduva infoga tutvudes saab teha valikuid mõlemas suunas.

Toomas Kevvai, toiduohutuse ja kalanduse asekantsler

Advertisements

Sildid:,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: