Lihalikke arenguid

Liha tarbimine inimese kohta on Eestis viimase kümne aastaga aeglaselt, kuid kindlalt suurenenud. Tõusnud on ka lihaga isevarustatuse tase ning oodata on toodangu veelgi suuremat kasvu. Tõeline küsimus on aga lisandväärtuse andmine – kas toota üksnes toorainet või anda töötlemisega väärtust juurde?

Oleme saavutanud pea sajaprotsendilise varustatuse sea- ja lambalihaga, veiseliha puhul oleme sellele lähedal, suutes praegu katta 80% vajadusest. Pisut tagasihoidlikum on olukord linnuliha puhul, millega isevarustatuses oleme pidama jäänud 60% juurde. Just linnuliha järgi on aga maailmas aina kasvav nõudlus.

Tõeline küsimus on aga lisandväärtuse andmine – kas toota üksnes toorainet või anda töötlemisega väärtust juurde? Foto: PõM

Eestis moodustab umbes poole söödud lihast sealiha, mida on meil traditsiooniliselt ka palju. Eelmise sajandi 30ndatel oli tõenäosus suur, et briti hommikusöögi iseenesestmõistetava osa – peekoni – päritolu tõestamisel oleks hoopis Eesti Vabariik välja tulnud. Nüüd aga oleme ühtäkki kõik muu unustanud ja püüame elusaid sigu Venemaale müüa, selle asemel, et neid samu sigu sinna lihana viia. Või koguni sealiha vorstiks teha ja alles siis eksportida, jättes Eestisse seeläbi enam lisandväärtust.

Kas WTO aitab? 

Liha ekspordile ida suunal peaks kaasa aitama ka Venemaa liitumine maailma kaubandusorganisatsiooni WTO-ga. Muu hulgas peaks sellega alanema sealiha tollimaks. Tõsi, see langeb aeglaselt, aga alanemine 60%-lt 25%-le on siiski märkimisväärne.

Päris arvestatav kogus on aga lubatud nn tariifikvoodina viia Venemaale sisse päris tollivabalt. Seda kvooti jagab Venemaa oma firmadele, kes omakorda otsivad partneri, kelle käest liha osta. Seni on ostetud peamiselt Saksamaa ja Taani firmadelt, aga Eesti sealiha oleks ju palju lähemal. Seda võimalust tasub kindlasti lähemalt uurida.

Lambaliha osas jääb silma, et Balti riikidest on lambalihatoodang tõusnud enim Eestis (Lihaturg 2012, EKI, september 2012). Väga suur üllatus see muidugi pole – Eestis on Balti riikidest teraviljakasvatuseks kõige vähem sobivad põllud, küllaga on aga lambakasvatuseks sobivaid rohumaid. Palju on saari ja paepealseid, kus lammas ennast hästi tunneb.

Lamba- ja kitsepiimal hea hind

Lamba- ja kitsepiim on paljudes maades väga kõrgelt hinnatud ning paljudele allergikutele on lamba- või kitsepiim ainukeseks pääsemiseks piima ja piimatoodete juurde. Lamba- või kitsejuust on aga paljudele eriliseks delikatessiks. Sellele vastav on ka hea hind, mis võimaldab tootmises ilusti hakkama saada.

Eesti restoranipidajad kurdavad, et meie lambaliha kvaliteet on kõikuv – vaja oleks kindlust, sest halvast lihast ju head rooga ei küpseta. Küllap avardaks kvaliteedi tõus ja eriti selle kõrgel tasemel ühtlustumine Eestis müügivõimalusi.

Päris suur osa lambalihast läheb aga hoopis ekspordiks – umbes kolmandik. Neid maid, kus sealiha usulistel põhjustel üldse ei sööda, on Vahemere ümbruses mitmeid. Sinna meie lambaliha jõuabki. Saadetised on aga üsna ebaregulaarsed ja aastati kõigub eksport tugevasti.

Lihatarbimine ja põhjaveevarud

Alguse juurde tagasi tulles – on alust arvata, et lihatarbimine jääb ilmselt püsima kuskil 80 kilo juures inimese kohta aastas. Samas suurusjärgus tarbivad viimased paarkümmend aastat liha ka Ühendkuningriigi elanikud. Seega oleme toidu tarbimisel pigem brittide kui ameeriklaste moodi, viimaste seas on liha tarbimine ületanud 100kg piiri ja kasv jätkub. Samas, maailma suurimad on seal ka toidukaod.

Mõnedes maades on aga toitumistraditsiooni tõttu lihatarbimine väga madal. Näiteks Indias süüakse inimese kohta liha aastas alla kümne kilo ehk ca 10 korda vähem kui meil. Lõppeks ongi lihasöömine globaalselt vaadates suur luksus, mis koormab ressursse kõvasti – ühe kilo teravilja tootmiseks läheb kogu tootmisketis vaja 1 tonn vett, ühe kilo liha tootmiseks aga 10 tonni.

Mage vesi on paraku üks kõige enam nappiv ressurss maailmas. Muide, juba praegu kulub maailmas kasutatavast mageveest 70% toidutootmiseks. Kui toidutoodangut maailmas peaks aastaks 2050 tõstma vähemalt poole võrra, siis kulub mõistagi ka vett oluliselt rohkem. Sellisel juhul saavad suurema eelise need maad, kus vesi justkui taeva kingitusena tuleb. Eesti lihasektorile poleks seesugune väljavaade sugugi halb.

Ruve Šank, välissuhete ja eurokoordinatsiooni osakonna juhataja

Advertisements

Sildid:

One response to “Lihalikke arenguid”

  1. Karl says :

    Eestis, muide, on erakordselt head tingimused kariloomade pidamiseks. Just nimelt kõrge kvaliteediga rohumaad on meie üheks konkurentsieeliseks. Ennekõike peaks see eelisseisu andma ekstensiivsetele tootmisharudele, nt lihaveised või lambad. Kumbki suund pole siiski Eesti põllumajanduses erilise tähtsusega. Kuid ega see ei üllata ka, sest lambaliha teekond Eesti kauplustesse on ikka väga vaevaline. Nii on ka lambaliha tarbimine eestlaste seas küllaltki marginaalne (kahjuks).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: