„Talulapse jõuluootus” ehk maapere jõulukombed. 1. osa.

Kuigi meie traditsioonid on saanud alguse kauges minevikus, ei ole nad püsinud muutumatutena. Praeguse ilme on jõulud kogu maailmas omandanud viimase viiekümne aastaga.

Postkaart 20. sajandi I poolest. Kaart: Eesti Põllumajandusmuuseum

Kui talupere argipäevane toit oli kesine ja sedagi sai jaopärast, siis jõululauas võis igaüks võtta, mida soovis ja palju soovis – nii kindlustati toitu eranditult kõigile. Et oleks tervist ja jõudu järgneval aastal tööd teha, pidi ohtralt sööma. Jõululaul pidi kindlasti olema liha, leiba ja õlut.

Eesti äärealadelt on teateid tangupudru söömisest jõulutoiduna. Karjakasvatuse edenedes hakati pudrule eelistama maitsvamat tanguvorsti. Verivorstide küpsetamine on Eestisse jõudnud balti rahvastelt ja alles 19. saj teisest poolest levinud Lõuna-Eesti alalt üle kogu maa.

Leib oli laual kogu pühadeaja
Rootslaste vahendusel on Põhja-Eestisse levinud seakujuline leib, jõuluorikas. Mujalgi tehti erikujulisi jõululeibu või vajutati neile sõlega maagilisi märke. Leiba hoiti laual kogu pühadeaja.

Peale leiva valmistati tavalisest rohkem mitmesuguseid küpsetisi, näiteks peenleiba, saia, sepikut, karaskit. Piparkoogid said jõulusümboliks 20. saj esimesel poolel.

Iga perenaine käis jõulu- ja nääriööl oma loomi vaatamas ning leivaga kostitamas. Komme oli jõus veel 20. sajandil, kohati on ta seda aga tänapäevalgi.

Õled toodi tuppa kogu jõuluajaks, peamiseks põhjuseks mälestus Jeesusest õlgedel, aga ka hea viljakasvu tagamiseks, külmakaitseks ja astumise helide mahendamiseks. Vaikust oli oluline pidada, et mitte heidutada koju käima tulnud esivanemate vaime. Kui koliti rehielamust puupõrandaga tubadesse, õlgi enam ei toodud.

Jõulusoovid, valgus ja ennustamine
Pühade juurde on ikka kuulunud sõbralik olek ja heasoovlikkus kaasinimeste suhtes. Kaugemal elavatele sugulastele, sõpradele ja tuttavatele saadetakse jõulukaarte alates 19. sajandi viimasest kümnest.

postkaart1a

Postkaart 20. sajandi I poolest. Kaart: Eesti Põllumajandusmuuseum

Tuli peab põlema kogu pühade aja, et esivanemate vaimud näeksid koju tulla, kaitseks kurja eest, aga ka et Jõululaps inimeste juurde tuleks. Tuli ei tohtinud akendest välja paista: eriti Lääne-Eesti kardeti, et valgus rikub orase.

Inimsaatuse ennustamine kuulub Eestis jõulu-, nääri- ja jaanipäevakombestikku. Jõuluaja eriomane ennustusviis on õnnevalamine tinaga, kus sulatina külma vette lastud kämbu pealt püütakse tuleva aasta sündmusi ette arvata.

Sobivaim õnnevalamise aeg on vana-aasta õhtu, kuid õnne on valatud ka jõuludel ning kolmekuningapäeva (6. jaanuar) eelõhtul. Mõnel pool valatakse õnnevalamise vesi ristteele ja kuulatakse valamiskohal seistes hääli. Tähenduslikud hääled on aisakella või kuljuste helin, pillihääl, naer, hõisked, koerte haukumine – need ennustavad ette kosje ja pulmi; lapsenutt tähendab sündi, lauakolin ja kloppimine on surma ja matuste enne; kariloomade hääl kuulutab loomakahju.

Eesti Põllumajandusmuuseumi jõuluprogramm “Talulapse jõuluootus” püüab pöörata ajaratast tagasi – aega, kus eestlaste ajataju oli tihedalt seotud looduse ja talueluga ning pühad tehti ise kodus valmis, mitte ei ostetud poest. Vaata lähemalt põllumajandusmuuseumi kodulehelt.

Ell Vahtramäe, Eesti Põllumajandusmuuseumi teadussekretär

Advertisements

Sildid:, , ,

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: