Urbimine, tiksutamine ja kiikumine ehk kevadpühad talurahva moodi

Lihavõtted on pühad, mis algavad vaikse nädalaga ning lõppevad rõõmsa tähistamisega. Eestlaste toimetamised neil päevil moodustavad mõnusa segu kristlikest kommetest ning muud päritolu traditsioonidest. Nii teadis talurahvas palmipuudepüha ennekõike urbepäevana.

Lihavõtted on liikuv püha, mida arvestatakse kuufaaside järgi. Nad algavad esimesel täiskuu pühapäeval pärast kevadist pööripäeva ja võivad jääda vahemikku 23. märtsist 26. aprillini, sellel aastal on lihavõtted 31. märtsil ja 1. aprillil.

Ülestõusmispühade kaart-muuseumi fondist

1920. aastate ülestõusmispühade kaart talumuuseumi fondist

Pühadele eelneb vaikne ehk kannatuste nädal, mis tuleneb kristlikust traditsioonist. Nädal algab palmipuudepühaga, mida meil tuntakse urbepäeva (sel aastal eile, 24. märtsil) nime all. Urbadega pajuoks on tuntud maagilise eluvitsana, elu tärkamise sümbolina. Urbimine ehk pajuurbadega löömine oli maagiline tegevus, et saada ja jagada õnne, jõudu ja tervist. Tavaliselt urbiti hommikul magajaid soovides neile virkust ja õnne ning kindlasti tuli oma urbijaile lihavõtteajal muna kinkida. Heaks tavaks oli loomalauta pajuoksi viia, et ka seal õnne oleks ning loomad ikka tervise juures püsiks.

Kiigeehitus ja vanakuradi väljaajamine
Urbepäevale järgneval vaiksel nädalal oli keelatud mürarikaste tööde tegemine, vastasel korral oli karta pikseohtu. Terve nädal kestsid ettevalmistused suurteks lihavõteteks. Majas tehti kevadist suurpuhastust ning noormehed asusid kiike ehitama. Mida lähemale pühapäevasele esimesele ülestõusmispühale, seda tähtsamaks muutusid nädalapäevad: vaikne neljapäev, suur reede ja vaikne laupäev.

Mõnel pool peeti neljapäeva hommikut ka vanakuradi välja ajamise päevaks ning siis tehti veel viimased hoogsad koristustööd. Samuti toodi neljapäeval puulaaste ehk nn. linnupuid tuppa. Arvati, et siis leiab suvel rohkem linnupesi ja mune.

Suurel reedel on esikohal kiriklikud tavad. Öeldakse, et nii suurel pühal ei kasva ka rohi. Paljud tööd olid sel päeval keelatud. Aga oli ka töid, mis tuli kindlasti just siis teha nagu näiteks sõnniku viimine põllule, et ikka hea saak tuleks ja kahjurid liiga ei teeks, samuti tööriistade parandamine, et nad kauem terved püsiksid. Sel päeval tuli ka kindlasti enne uksest väljaminekut linnupetet võtta, et lind sind ära ei petaks. 
Üldse oli see ohtlik aeg, mil oli parem sokid jalas magada ning paljast jalga ei tohtinud hommikul põrandale panna, muidu valutasid jalad suurema osa suvest.

Vaikne laupäev oli toitude ettevalmistamise päev ning sel päeval tuli ka juba munad ära värvida, sest pühapäeva hommikul pidi juba ilus muna kinkida olema. Samuti ei tohtinud enne midagi teha, kui üks muna söödud oli.

Pühapäev oli üks vahva kooskäimise ja pidupäev. Kingiti ja vahetati mune nii kirikus kui kiige peal.

Pühapäeval mine kiikuma
Neil pühadel on nagu ühel heal lapsel mitu nime ning igaühel neist oma põhjus. Näiteks lihavõtted tähistavad kirikukalendris Kristuse ülestõusmist ning lõpetavad vastlapäeval alanud paastu. Taas võib „liha võtta“ ehk liha lauale panna. Paastu lõpetuseks tuleb katta uhke peolaud, millele perenaised keetsid vanasti munaputru, tegid magusat kohupiima, piimasuppi ja sülti. Tehti ka munavõid.

Ülestõusmispühad on pühade kiriklik nimi, mis viitab Kristuse ülestõusmisele ning kristlik maailm loeb seda oma aasta olulisimaks pühaks.

Kevadpühad on need pühad seetõttu, et neid peetakse kevadel ja tähistatakse uue kevade ja looduse sündi. Kuigi tegu on liikuva pühaga, jäävad nad kevadesse ja selle ootusesse.

Kiigepühad märgivad kiikumise kommet. Noormehed olid ehitanud kiiged ning neiud kinkisid neile selle eest mune, meesaia või kindaid. Usuti, et kiikumine toob head viljaõnne, pikka linakasvu. Kiige juures tantsiti ja mängiti ringmänge, tähtis osa oli noorte kooskäimisel. Lõuna-Eestis tähistas kiigepüha kiikumise perioodi algust. Kõik noored ja vanad pidid sel päeval kiikuma, et kindlustada enesele hea ja tugev tervis järgnevaks aastaks.

Munadepühad märgivad risiusus ülestõusmist ja taassündi. Rahva seas tuntakse muna kui loomise, viljakuse, kasvu ja tärkava elu sümbolit. Muna on näiliselt elutu asi, aga selle seest tärkab ikkagi elu – tibu.
Mune keedeti maaperedes palju, sest värvilised ja kirevad munad toovad edu ja õnne. Neid värviti värviliste lõngade, taimede ning riideribadega. Sibulakoortega saab kollaseid ja pruune mune, madarajuured värvivad munad punaseks, värsked kaselehed ja kivisammal teevad roheliseks. Lisati tanguteri, et munadele jääksid vahvad täpid, mune keedeti ka heinapebres.

Soovid tiksutati täituma
Munadega mängiti ja võisteldi: neid veeretati mööda puust renni ning kelle muna veeres kõige kaugemale, see sai teiste munad endale. Senini kuulub lihavõttepühade juurde munade koksimine ehk tiksutamine. Tavaliselt saab see, kelle muna terveks jääb ka teise muna endale. Võib ka nii koksida, et mõlemad soovivad midagi enne koksimist ning see, kelle muna terveks jääb, selle soov läheb täide. Mõned kavalamad noormehed kasutasid ka kaunistatud puumune.

Ma arvan, et vaatamata sellele, et pühad on tööpäevade tõttu lühemaks läinud ning mõned kombed on unustustehõlma vajunud, leiab igaüks endale hea põhjuse lihavõttepüha pidada – olgu see siis Kristuse ülestõus või kevade ja looduse sünd.

Meie ootame kõiki huvilisi meiega koos lihavõtteid tähistama pühapäeval, 31. märtsil kell 12.00 Kurgjale C. R. Jakobsoni Talumuuseumisse. Ajame lihavõttejuttu, urbime end vanade eestlaste kombel virgaks ja ilusaks, mängime vanu mänge, värvime ja koksime mune, tervitame meie vahvaid taluloomi ning meisterdame. Tegevust leidub igale vanusele. Hind külastajale: 4.00 €. Kohapeal võimalus osta lõunasööki. 
Vajalik eelregistreerimine tel. 4458171, 58600025 või info@kurgja.ee. Vaata lähemalt C. R. Jakobsoni Talumuuseumi kodulehel http://www.kurgja.ee.

Samal päeval, 31. märtsil, toimub ka talukultuurikooli aia-aasta järjekordne koolitus, mis õpetab pühadeseadeid tegema. Koolituspäeva algus on kell 10.00 muuseumi käsitöömajas. Osalustasu 10 eurot sisaldab materjale ja töövahendite kasutamist. Nagu sündmusele kohane teeme pühadeseadeid. Õpime kasutama seadetes nii sibul- kui lõikelilli, hooajalist metsamaterjali ja uurime läbi praktilise kogemuse sõna kompositsioon tähendust. On ju ka lilleseadete tegemine omamoodi käsitöö ja kunsti valdkond. Registreerida palun end hiljemalt kolm päeva enne kursuse toimumist meiliaadressil: inna.antson@gmail.com või telefonil 56 657 134.

Pille Perner, C. R. Jakobsoni Talumuuseumi museaalse osakonna juhataja

Advertisements

Sildid:, , , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: