Teadlane seakatkust: Surnud metssigadest tuleb teada anda

Möödunud aasta septembri algul jõudis koos metssigadega Eesti territooriumile sigade Aafrika katk. Kuigi seni on õnnestunud vältida haiguse levimist kodusigadeni, jääb see oht püsima seniks kuni katk on liikvel metssigade populatsioonis. Iga üksiku metsas leitud surnud metssea analüüsimine ei ole majanduslikult põhjendatud, samas on uutest leidudest teavitamine taudi leviku ulatuse jälgimiseks äärmiselt oluline. Viiruse leviku hetkeseisu ning seni rakendatud meetmete tõhusust analüüsib Eesti Maaülikooli veterinaarepidemioloogia professor Arvo Viltrop.

Küttimispiirangud – põhjendatud või mitte?

Keskkonnaamet on riikliku tauditõrjekomisjoni istungi otsusele tuginedes kehtestanud taudi levikupiirkondades aju- ja koerajahi keelu, et vältida metssigade liikvele ajamist ning sellega taudi leviku suurendamist. Paljude jahimeeste hinnangul ei ole piirangud põhjendatud. Veelgi enam, on levimas jutte justkui jahimehed varjaksid uusi surnud sigade leide täiendavate jahipiirangute kartuses. Jahimehed on toonud põhjenduseks, et pigem ajavad sigu liikvele teised metsloomad, nt hundid või ka metsatöölised, kes loomade rahu häirivad. Samas puuduvad igasugused tõendid, et nendel argumentidel oleks alust. Vastupidi, uuringud kinnitavad, et vaatamata huntide rohkusele meie metsades, on metssead kodukohatruud loomad. Nad ei lahku väljakujunenud elupiirkonnast teiste loomade eest ega sega neid ka metsatöölised. Hundid ei aja sigu laiali, nad võtavad saagi ära ja liiguvad edasi. Võib pidada isegi huntide teeneks, et nad võtavad ära viletsamad. Korjust hunt võib-olla ei taha, aga ta võtab sea, kelle lihtsamini kätte saab.  Metsas jäävad ellu energiasäästlikumad, mitte alati tugevamad – see on loodusseadus. Ka kulinaarses mõttes pole nakatunud metsseal hundi jaoks midagi häda. Ohtu, et hundid võiksid viirust kanda edasi oma väljaheidetega, ei ole. Viirus on rangelt liigispetsiifiline, seega huntide soolestikus viirus hävib. Mida kiiremini korjused metsa alt ära süüakse, seda kiiremini viirus metsast kaob.

Surnud sigade leidudest teavitamine on äärmiselt oluline, et jälgida taudi leviku ulatust.

Surnud sigade leidudest teavitamine on äärmiselt oluline, et jälgida taudi leviku ulatust.

Ei ole põhjust arvata, et metsatöölised sigu liikvele ajaks, kuna sead ei lähe sinna, kus parajasti metsatööd käivad. Tõsi, metsigade liikumist võivad põhjustada ka teised tegurid lisaks küttimisele. Kuid seda enam peame vältima, et intensiivse jahipidamisega (sh ajujaht) täiendavalt neid liikuma ajame. Teiste riikide kogemused sigade katku tõrjel on näidanud, et lausküttimine on viiruse laiemat levikut pigem soodustanud.

Praegu võime tõdeda, et viirus on püsinud taudistunud aladel küllaltki paikselt ning ei ole laiemalt üle Eesti edasi levinud. Räägitud on katku leidude varjamisest jahimeeste poolt. Ka sellisel juhul  on vähetõenäoline, et haigus oleks laiemalt levinud teistesse Eesti piirkondadesse. Kui aga varjamised peaksid kinnitust saama, tuleks koheselt kehtestada ajujahi piirang igal pool üle Eesti, kuna varjamisest tulenev teadmatus on viiruse leviku tõkestamise seisukohalt kõige hullem variant.

Ametlik statistika vs „šokeeriv“ tegelikkus metsas

Ajakirjanduses on kõlanud väiteid nagu ei peegeldaks ametlikud andmed taudi leviku tegelikku hetkeseisu ning statistikasse jõuavad vaid vähesed hukkunud sigadest. Põhjus on lihtne: ametlikus statistikas on kajastatud laboratoorselt kinnitatud sigade Aafrika katku juhtumid. Molekulaarmeetodil tehtavad laborianalüüsid on väga kallid, seepärast ei ole majanduslikult mõistlik iga leitud siga eraldi analüüsida. Kui leiame kolm positiivse diagnoosiga siga, võime eeldada, et metsas on neid kümme korda rohkem.  Taudistunud aladelt ühel ajaperioodil leitud kõigi surnud sigade analüüsidele raha kulutada ei ole seetõttu tegelikult vajalik, kuna sisuliselt see uut teadmist juurde ei anna. Surnud sigade leidudest teavitamine on samas äärmiselt oluline, et läbi proovivõtmise tuvastada ja jälgida taudi leviku ulatust.

Kas jätta surnud sead metsa või vedada välja?

Taudi leviku tõkestamise seisukohalt oleks kõige parem lahendus kõik leitud sead kohapeal matta. Samas on ilmselge, et leiame metsast üles vaid vähemuse kõikidest surnud sigadest ja ei ole mõtet kulutada ressursse selleks, et neid spetsiaalselt otsima minna. Taudi levik metsas on looduslik protsess. Tuleb hoolega kaaluda, mil määral on mõistlik ja vajalik sellesse sekkuda. Kui leiame, et sigu matta ei ole võimalik ning need tuleks kindlasti kokku korjata ja metsast ära viia, võime sellega viiruse leviku riski hoopiski suurendada.

Sigu metsast välja lohistada ei ole võimalik, sest sellega võime maha laotada nakkuslikku materjali. Teine võimalus oleks neid õlgadel tassida, kuid see nõuaks tohutut inimressurssi. Hiljem tuleks nii ennast kui inventari desinfitseerida. Peame tunnetama, millal võib sekkumine olukorda hullemaks muuta.  Siiski on põhjendatud nende metssea korjuste kõrvaldamine, mis jäävad vahetult inimese liikumisteedele või nende lähedusse ja kodusea farmide lähedusse.

Kas viirus võib ise metsas hääbuda?

Euroopa kogemus näitab, et viirus hääbub metssigade populatsioonis, kui suudame selle kodusigadest eemale hoida. Seega on oluline loomapidajate ülim tähelepanelikkus ja kõigi bioturvalisuse meetmete rakendamine. Kevad on ees ning lumesulamisega sulavad välja ka korjused, mis võivad endiselt olla nakkusohtlikud. Peame lootma, et lihasööjad/raipesööjad metsloomad nad võimalikult kiiresti ära söövad. Seega on teised metsloomad suureks abiks viiruse kõrvaldamisel loodusest. Kindlasti tuleb ära koristada seakorjused sellistes kohtades, kus võib tekkida kokkupuude inimeste või kodusigadega.

On mõistetav, et suured hulgad surnud sigu metsa all mõjuvad hirmutavalt nii läheduses tegutsevatele seakasvatajatele kui kohalikele elanikele. Tegelikult ei ole surnud sead taudialal probleem iseeneses. Võiks isegi väita, et mida rohkem sigu metsas ära sureb, seda kiiremini haigus hääbub –  metssigade populatsioon väheneb ja harvemaks jäävad ka metsseakarjade omavahelised kontaktid, mis on praegu viiruse levimise peamiseks põhjuseks.

Kindlasti peaksid aga kõik kõrvalised isikud ja metsas matkajad taudistunud piirkondi vältima.

Arvo Viltrop on Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi veterinaarepidemioloogia professor.

Advertisements

Sildid:,

One response to “Teadlane seakatkust: Surnud metssigadest tuleb teada anda”

  1. reinufoto says :

    Koerad peaksid selles piirkonnas inimestel olema kahe keti otsas, kes elavad metsade läheduses, kus on taud sees. Muidu need ka tassivad laiali.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: