Kuidas otsustatakse seakatku tõttu hukatud sigade matmine?

Kas matta taudikoldes hukatud sigu või mitte, otsustatakse iga konkreetse juhtumi puhul eraldi. Selleks kaalutakse kõiki seotud riske, sh nii taudi edasikandumise riski kui ka veekaitsega seotud aspekte. Otsuse teeb kohalik loomatauditõrje komisjon, kuhu kuuluvad nii Veterinaar- ja Toiduameti kui Keskkonnaameti esindajad, kirjutab Jõgevamaa veterinaarkeskuse juhataja Harles Kaup.

Komisjon kaalub kõiki võimalikke tegureid: käideldavate jäätmete kogust, transportimisega seotud riske, loomsete jäätmete käitleja AS Vireen jõudlust korjuste kahjutustamisel, keskkonnakaitselisi aspekte jäätmete matmisel. Lõpptulemus peab välistama taudi edasikandumise riski jäätmete transportimisel ja tagama veekaitse matmisel.

Kahjutustamise meetod sõltub konkreetsest olukorrast

Valmistudes võimalikeks taudipuhanguteks farmides kaardistas Keskkonnaamet juba alates 2014. aasta kevadest võimalikke matmispaiku, kuhu oleks võimalik hukatud sigade korjuseid matta. Esimeseks ja eelistatuimaks variandiks taudiohtlike korjuste kahjutustamisel (nagu ka metssigade puhul) on sigade kohapeal matmine, et välistada taudi edasikandumise riski transpordil. Kõik sõltub aga konkreetsest juhtumist – hukatavate sigade kogusest, farmi asukohast ning alternatiivsete võimaluste olemasolust.

SAK matmispaik Torma valla näitel.

SAK matmispaik Torma valla näitel.

Väiksemate farmide puhul on otstarbekam korjuste transportimine ja utiliseerimine Väike-Maarja loomsete jäätmete käitlemise tehases. Hukatavate sigade suurema koguse puhul alates 5000 seast jääb aga peamiseks variandiks nende matmine kohapeal või taudipunkti läheduses. Seda põhjusel, et loomsete jäätmete käitlemise tehasel puudub töötlemisvõimsus nii suurte koguste käitlemiseks piisavalt lühikese aja jooksul. Samuti ei ole nii suure koguse jäätmete transport pika vahemaa taha põhjendatud taudi leviku tõkestamise seisukohalt.

Matmine on hädaabinõu

Taudipuhangud mitmes väga suures farmis järjestikustel päevadel ning farmi asukoht Jõgevamaal nitraaditundlikul alal pani otsustajad Jõgevamaa maakondlikus loomatauditõrje komisjonis olukorda, kus  ainsaks võimalikuks lahenduseks jäi matmine ning tuli leida selleks lähim koht, kus matmine oleks veekaitse sisukohalt võimalik. Taudipuhangu korral farmis on eelistatuim variant matta sead kohapeal farmi territooriumil, kuid Puurmanni valla juhtumi puhul oli see võimalus välistatud. Keskkonnaamet pakkus seega võimaliku variandina välja Torma prügilaga piirneva ala, kuna selle ala kohta on teostatud keskkonnauuringud, milles on kinnitatud jäätmekäitluse võimalikkust  ning ohutust selles piirkonnas.  Jõgeva maakonna loomatauditõrje komisjonis, kuhu kuuluvad Veterinaar- ja Toiduameti, Keskkonnaameti, Keskkonnainspektsiooni ning Politsei- ja Piirivalveameti ja Päästeameti esindajad, leidsime üksmeelselt, et konkreetne matmispaik on ainuvõimalik variant.

Keskkonnaamet välistab võimalikud keskkonnaohud

Keskkonnaamet kinnitas, et korjuste matmine Torma prügilaga piirnevale alale keskkonnale ohtu ei kujuta. Torma prügila rajamisel vaadati põhjavee kaitstust ühe olulise argumendina asukoha valikul ning teadaoleva info kohaselt on piirkonnas põhjavesi piisavalt kaitstud. Geoloogiliselt on pinnaseks piirkonnas 25 m paksune savimöllmoreen, mis sügavuse kasvades muutub tihedamaks. Vee liikumine sellises savises pinnases on keskkonnamõju hindamise aruandes hinnatud 1 mm päevas. Seetõttu loetakse selle piirkonna põhjavesi kaitstuks ning matmiskohast reostus põhjavette ei jõua. Samuti on looduslikult välistatud oht laguproduktide sattumiseks vooluveekogudesse.

Kiireloomulised otsused nõuavad koostööd

Korjuste matmine matmispaigas toimub Veterinaar- ja Toiduameti  järelevalve all. Matmiseks kaevatakse 6-7 meetri sügavune auk, korjused kaetakse kuni 3 meetri paksuse pinnasekihiga ja tihendatakse, et välistada taudi edasilevimine teiste loomade või lindudega. Lisaks on kogu nakkusohtlik materjal taudipunktis klooriga desinfitseeritud ning taudi edasine levik eritistega seega välistatud.

Otsused kahjutustamise meetodite valikul tuleb teha loetud tundidega, kuna taudikollete likvideerimine ning nakatunud sigade kahjutustamine peab toimuma  võimalikult lühikese aja jooksul. Selleks parimate võimalike variantide leidmine eeldab kõigi ametkondade ja seotud omavalitsuste koostööd.

Matmispaikadest tuleb eemale hoida

Sigade Aafrika katk on liigispetsiifiline haigus, mis ohustab ainult kodu- ja metssigu ning teistele loomadele ja inimestele ohtu ei kujuta. Keskkonnakaitse seisukohast on korjuste matmise puhul mõistetav ja põhjendatud kohalike elanike mure oma elukeskkonna ning elukvaliteedi säilimise pärast. Seepärast kaalutakse otsuste tegemisel kõiki võimalikke riske väga hoolikalt.

Soovitame kohalikel inimestel olla tähelepanelikud metsas ja looduses liikudes ning arvestada sellega, et Eesti metsades levib sigade Aafrika katk. Seega võiks nendes piirkondades võimalusel metsaminekust loobuda, et mitte saada ise taudi edasikandjaks.

Tingimata tuleb aga hoida eemale seakasvatustest, konkreetsetest taudikolletest nii metsades kui farmides ning sigade matmispaikadest.

Harles Kaup, Jõgevamaa veterinaarkeskuse juhataja

Advertisements

One response to “Kuidas otsustatakse seakatku tõttu hukatud sigade matmine?”

  1. Kai Künnis-Beres says :

    Eesti põhjavesi on mikrobioloogiliselt uurimata. Mikrobioloogilised näitajad, mida põhjavees analüüsitakse on klassikalised fekaalse reostuse indikaatorid (E. coli, harvem ka enterokokid) ja toiteagaril kolooniaid moodustavate bakterite arvukus (temperatuuril 22 kraadi). Sellest ei piisa, et saada ülevaadet põhjavees leiduvatest mikroobidest. Paljud Eesti põhjaveelised veevarustussüsteemid on juba praegu mikrobioloogiliselt saastunud sobimatute puhastusfiltrite kasutamise tõttu. Hetkel puudub Eestis võimekus puhast põhjavett puhtana tarbjateni juhtida. Kuidas kavatsetakse sellisel taustal seirata matmispaikade läheduses olevaid kaeve ja pinnaveekogusid? Kes need seireplaanid kinnitab? Kes on need spetsialistid Keskkonnaamatis ja Veterinaar- ja toiduametis, kes oskavad hinnata sealaipade lagunemise protsessi, selle kestvust ja sellega kaasneda võivaid keskkonna- ja terviseriske? Kuidas kahe kloorlubjakihi vahel laibad lagunevad või on eesmärk need seal konserveerida? Peagi on talv ja maa külmub, siis võivad järgneda kevadised lumesulamisveed…Neid küsimusi oskavad lahendada üksnes mikrobioloogilise+ökoloogilise haridusega spetsialistid. Kas neiid eksisteerib loodud komisjonides? Oleksin muretum, kui keegi suudaks neid punkte lahti seletada ja hirmud kummutada.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: