„See rahvas üksi võib oma vabaduse peale julge olla, kellel liha ja leib omaenese päralt on …“

Need Carl Robert Jakobsoni sõnad on mõtlemapanevad ja tänasel keerulisel perioodil igale eestimaalasele palju mõistetavamad kui veel kuu aega tagasi. Oleme harjunud, et meie toidulaud on kaetud värske ja kvaliteetse kodumaise toiduga. See on suur väärtus, mida ei tohiks aga kindlasti mitte iseenesestmõistetavalt võtta. Märtsis vallandas Covid-19 viiruse levik toidupoodides ajutise osturalli ning riigipiiridel looklesid kaubaautode kolonnid. Kõik see tekitas küsimuse: kas võime kindlad olla, et toitu jätkub?

Vaatame täpsemalt, milline oli 2019. aasta toidu tootjatele ja töötlejatele? Maaeluministeeriumis on valminud põhjalik ülevaade põllumajanduse, kalanduse ja toiduainetööstuse 2019. aasta tulemuste kohta, millest kirjutab maaelupoliitika ja analüüsi osakonna peaspetsialist Marje Mäger.

Riigi seisukohalt on väga oluline võimekus ennast ise tähtsamate toiduainetega varustada. Seega on põllumajandusel toidujulgoleku seisukohalt äärmiselt oluline roll. Tänasel päeval toodetakse Eestis piima, teravilja ja kala oluliselt rohkem kui tarbitakse, teiste põhitoorainete vajadust täielikult ära ei kaeta. Kõige madalamal tasemel on kodumaise puu- ja köögiviljaga varustatus, kuna puu- ja köögiviljasektoril on väga raske konkureerida odava importtoodanguga.  

Põllumajandus- ja kalandussektori, toidutööstuse (sh joogitööstus) käekäigust sõltub, kas meil on liha, leiba ja muud toidukaupa omaenese päralt võtta. Tuginedes traditsioonidele, kuid minnes kaasa uute trendidega, tagavad just need tegevusvaldkonnad meile rikkaliku toidulaua. Eesti majanduses on neil sektoritel tähtis roll – nad annavad ~4% (830 mln €) Eestis loodud lisandväärtusest ja pakuvad tööd ~5% (29 100) hõivatutest.

Maakatastri andmetel oli 2019. aasta lõpuks registreeritud 1,05 miljonit hektarit haritavat maad, 240 000 hektarit looduslikku rohumaad ja lisaks 2,29 miljonit hektarit metsamaad. Viimase viie aastaga on haritava maa ning metsamaa pindala suurenenud, samal ajal aga on loodusliku rohumaa pindala vähenenud. Põllumajandusmaa ja põllumullad taastumatu loodusressurss, mida tuleb kasutada säästlikult ja mille säilimine tuleb tagada. Esialgsete arvestuste kohaselt on Eestis väärtuslikku põllumajandusmaad umbes 700 000 hektarit. Põllumajandusmaad tuleb hoida võimalikult suures ulatuses põllumajanduslikus kasutuses ja tagada selle kaudu riigi toidujulgeolek ja võimalus nendel maa-aladel põllumeestel toimetada. Põllumajanduskeskkonna hea seisundi säilitamisel ja parendamisesse panustab põllumeeste kasvanud keskkonnateadlikkus ja vabatahtlikud täiendavad tegevused. Samuti on kasvanud ka ühiskonna üldine teadlikkus ja ootus keskkonnaküsimustes. Hea keskkonnaseisund panustab samuti Eesti kui kvaliteetse toidu tootja mainesse, mis võimaldab eksportida kaugematele turgudele.

Vaadates 2019. aasta tulemusi  võime tõdeda, et ilm soosis tugevasti kohalikku põllumeest. Põllumajanduse majandusharutoodangu väärtuseks alushindades (koos tootetoetustega) kujunes 2019. aasta korrigeeritud esialgsetel andmetel 1,36 miljardit eurot, millest toodanguga seotud toetused moodustasid 0,7%. Kogutoodangu väärtusest moodustas taimekasvatussaaduste kogutoodangu väärtus ~48%, loomakasvatussaaduste kogutoodangu väärtus ~41% ning lahutamatud kõrvaltegevused ja põllumajanduslikud teenustööd ~11%. Kogutoodangu väärtus alushinnas suurenes eelneva aastaga võrreldes 21%, seejuures toodangu maht suurenes 24% ja alushinnad langesid 2%. Suurim osatähtsus 2019. aasta kogutoodangu väärtuses oli endiselt piimal (24%), millele järgnes teravili (21%).

Head ilmaolud soosisid taimekasvatust, mille tulemusel koguti 2019. aastal rekordiline teraviljasaak 1 624 574 tonni. Teravilja kasvupind oli 2019. aastal 364 364 hektarit. Võrreldes eelmise aastaga suurenes taliteraviljakasvupind 73%. Kasvu võimaldas eelnenud aasta põuane suvi, kui teravilja pidi varakult ära koristama ja sai alustada talivilja külviga. Samas suviteravilja kasvupind vähenes 2019. aastal 22%. Teravilja kogusaagist moodustas nisu 52%, oder 32%, rukis 7% ja kaer 6%. Võrreldes eelneva aastaga suurenes nisusaak 88%, odrasaak 51%, kaerasaak 24% ning rukkisaak neli korda. Teravilja keskmiseks saagikusekskujunes 4,5 t/ha, mis suurenes aastases võrdluses 70%.

Ilmastik soosis ka köögiviljakasvatust, kus kogusaak oli viimase viie aasta suurim, 76 963 tonni, ja mis on 46% enam kui eelmisel aastal. Avamaaköögivilja kasvatati 3100 hektaril. Kasvupind on küll viimasel kahel aastal vähenenud, kuid hektarisaak ­ 24,8 tonni oli samuti viimase viie aasta suurim. Katmikköögivilja kasvupind oli 235 hektarit, mis jäi eelmise aasta tasemele. Kogusaak oli 12 143 tonni, millest kurk moodustas 56%, tomat 40% ning muud köögiviljad 4%. Nii kurgi kui ka tomati saak oli oluliselt suurem viimase viie aasta keskmisest, jäädes alla ainult 2015. aasta rekordsaagile. Tomati keskmine saagikus oli 33 t/ha ja kurgil 101 t/ha, mis oli samuti viie viimase aasta keskmisest viiendiku võrra suurem.

Puuviljakultuuridele oli 2019. aasta soodsam kui marjakultuuridele. Kui ­õuna- ja pirnisaak suurenes aastaga peaaegu viiendiku võrra, siis sõstarde saak ikaldus. Statistikaameti esialgsetel andmetel oli viljapuude ja marjaaedade (sh maasikad) pind kokku 7112 hektarit. Kogutoodang oli 8900 tonni, mida oli 3% vähem kui eelmisel aastal. Kogusaagist moodustas õuna- ja pirnisaak 51%, maasikas 26% ja ploomid 12%. Puuviljakultuuride kasvupinnast  moodustavad õuna- ja pirniaiad 40% ning õuna- ja pirnisaak oli 4255 tonni, mida oli 16% enam kui eelmisel aastal.

Kevadine öökülm kahjustas marjapõõsaid õitsemise ajal, mille tulemusel nii punase kui ka musta sõstra saak vähenes aastases võrdluses kolm korda. Musta sõstra saak oli 152 tonni ja punasel sõstral vaid 85 tonni. Maasikas on meil enim kasvatatav mari, mida kasvatati 748 hektaril ning marjasaak oli 1862 tonni.

Mahepõllumajanduslikku taimekasvatust iseloomustab rohumaade suur osatähtsus — 2019. aastal koos lühiajaliste rohumaadega 65%. Maheteravilja (sh tatart) kasvatati 2019. aastal 53 935 hektaril, võrreldes aasta varasemaga suurenes maheteravilja kasvupind 18%. Mahe kaunvilju kasvatati 8544 hektaril, kõige enam kasvatati põldhernest (6961 ha) ja põlduba (1077 ha). Mahe avamaaköögivilja kasvatati 126 hektaril, mis võrreldes aasta varasemaga vähenes 42%. Kasvupind vähenes peamiselt seoses naerise kasvatamise lõppemisega. Mahe puuvilja- ja marjakultuure kasvatati kokku 2547 hektaril, ning nende kultuuride kasvupind eelmise aastaga oluliselt ei muutunud. Mahe puuviljakultuuridest kasvatati valdavalt õunapuid.

Piima kogutoodang oli viimase 27 aasta suurim, produktiivsus tegi taas korraliku hüppe. Statistikaameti esialgsetel andmetel oli 31. detsembril 2019 Eestis 254 000 veist, aastakeskmine piimalehmade arv oli 85 000, mis võrreldes eelmise aastaga veidi vähenes. Piima kogutoodang suurenes 821 500 tonnini ehk 3%. Aastane piimakus kasvas keskmiselt 3,7% lehma kohta ja jõudis 9633 kilogrammi tasemele. Piimakarjade arv jätkas vähenemist – kuigi eelmiste aastaga võrreldes veidi aeglasemas tempos. Piima aasta keskmine kokkuostuhind oli 310 €/t, jäädes üpris eelmise aasta tasemele (+0,8%).

Sigade arvukus on taas kasvamas, mida toetas sealiha nõudluse kasv maailmaturul. Sigade arvukus suurenes aastaga ligikaudu 16 000 looma võrra ja veiste arv enam kui 2000 veise võrra. Lindude, lammaste ja kitsede arv vähenes 5%. 2019. aastal tapeti majapidamistes või müüdi lihatöötlemisettevõtetele tapaks 113 614 tonni eluskaalus loomi ja linde, mis on eelmise aasta sama perioodiga võrreldes 3% rohkem. Sealiha osatähtsus kogu lihatoodangust moodustas 56%, linnuliha 24%, veiseliha 19% ja lamba- ja kitseliha vaid 1% kogu lihatoodangust.

Taime- ja loomakasvatuse kõrval on oluline koht toidulaua varustamisel ka kalandusel. Mereäärsest asupaigast tulenevalt on kalandus alati olnud Eesti jaoks oluline majandusharu ning siin on head eeldused kalapüügi- ja vesiviljelustoodete tootmiseks. 2019. aastal püüti kokku 86 924 tonni kala, mis on 1,4% vähem kui eelneval aastal. Kaugpüügisaak oli 2019. aastal 17 835 tonni (+4,0%) ning püüti peamiselt krevetti, turska, meriahvenat ja süvalesta. Läänemere traalpüügi saak oli 55 342 tonni (-2,0%) ja põhiliselt püüti kilu ja räime. Rannapüügi (räim, ahven, meritint, lest, tuulehaug, samuti koha, särg ja vimb) saagiks saadi 10 816 tonni (+3,6%). Sisevete kalapüügi saagi suurus oli 2931 tonni (-7,1%), mille peamisteks püügikaladeks on ahven, koha, latikas, särg, haug, jõesilm, luts ja angerjas.

Vesiviljelussektori moodustavad Eestis kolm tegevusvaldkonda: kaubakala kasvatamine, vähikasvatus ja kala kasvatamine looduslikesse veekogudesse taasasustamiseks. Lisandumas on ka neljas tegevusvaldkond – vetika- ja karbikasvatus. 2019. aasta andmed veel praeguseks avaldatud ei ole, kuid 2018. aastal müüsid vesiviljelusettevõtted 944 tonni kaubakala ja -vähki.

Koduturu tarbimise piiratusest ja meie tööstuste piisavast võimekusest tulenevalt on väga olulisel kohal eksport. Eesti eelisteks EL-i ja muu maailma konkurentsis on pikaajalised traditsioonid toiduainete tootmisel ning loodusliku ja ökoloogiliselt puhta toorme kasutamine. Eestis toodetud või töödeldud põllumajandussaaduste ja toidukaupade eksport oli 2019. aastal hinnanguliselt 1,1 miljardit eurot, mida oli viiendiku võrra rohkem, ja ühtlasi oli see ka viimase viie aasta rekord. Teravili moodustas ekspordikäibest 20% (maht suurenes aastaga ligi 100%)  ning piim ja piimatooted 19%. Tuleb siiski tõdeda, et ligi kolmandik meie põllumajandussaadustest eksporditakse väärindamata kujul, kuid eksporditulu suurendamiseks peaks välja viima rohkem just töödeldud tooteid. Eesti põllumajandussaaduste ja toidukaupade eksport on tugevalt orienteeritud Euroopa Liidu siseturule – umbes 80% ekspordikäibest tuleb kaupade müügist teistesse EL-i liikmesriikidesse. Olulisemad sihtriigid on aga lähinaabrid – Soome, Läti ja Leedu. Kuigi koguekspordist moodustab suure osa tooraine väljavedu, teevad tööstused pidevalt tööd toodangule uute turgude leidmise nimel. Toidutööstused ekspordivad umbes kolmandiku (~560 mln €) oma toodangust. Kõige suurem osakaal toiduainetööstuste ekspordis on piimatööstusel (~20%), kala, liha ja joogitööstuse osakaal on kõigil ~10%, teiste tegevusalade osakaal on väiksem.

Impordi kasv oli võrreldes ekspordiga aegalasem. Põllumajandussaadusi ja toidukaupu imporditi 2019. aastal 1,63 miljardi euro väärtuses ehk 5% enam kui eelneval aastal. Kõige enam toodi sisse jooke, alkoholi ja äädikat (14%), teiste toidugruppide osakaal jäi alla 10%. Olulisemad imporditurud olid Läti, Leedu ja Soome. Tulles tagasi alguses mainitud Carl Robert Jakobsoni tähendusrikka lause juurde, siis võib öelda, et 2019. aasta oli sektorile hea aasta — liha ja leiba jagus ja seda sai ka teistega jagada. Kuid milliseks täpsemalt kujuneb ja mis mõjusid toob endaga kaasa 2020. aasta, seda on hetkel raske hinnata, kuid kindlasti võib juba praegu väita, et see tuleb keerulisem kui mullu.

Täpsemalt on võimalik lugeda põllumajanduse, kalanduse ja toiduainetööstuse 2019. aasta tulemuste kohta Maaeluministeeriumi kodulehelt: Põllumajanduse, kalanduse ja toiduainetööstuse ülevaade 2019.

%d bloggers like this: