Eesti on ainuke riik Euroopa Liidus, kes on pidanud püsirohumaid tagasi rajama

Püsirohumaa säilitamise kohustuse puhul on tegemist ühe vanima nõudega, mis on kehtinud põllumajandustootjatele juba eelnevad 15 aastat. Nimelt kehtestati püsirohumaa säilitamise kohustus alates 2005. aastast nõuetele vastavuse süsteemi osana heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste raamistikku, mis eelmisel perioodil kehtis baasnõudena kõikidele tootjatele ühetaoliselt. Siis määrati Eesti jaoks ka esimene püsirohumaa säilitamise aluseks olev võrdlussuhtarv, milleks sai 26,35% ehk 223 080,59 hektarit ja mille määramisel võeti aluseks taotletud püsirohumaa ja põllumajandusmaa kogupindalad. Nii hakatigi riigi tasemel iga-aastaselt püsirohumaa suhtarvu jälgima, kirjutab Maaeluministeeriumi maakasutuspoliitka osakonna otsetoetuste büroo peaspetsialist Veronika Vallner-Kranich.

Kuni aastani 2014 oli süsteem sisuliselt muutumatu ja nagu jooniselt 1 näha, oli püsirohumaa pind kasvuteel. Parimatel aastatel ületas püsirohumaa pind 300 000 hektari piiri, olles 2013. aastal näitajate poolest tipus, moodustades kogu taotletavast põllumajandusmaast ligikaudu 33%. Kaheksa aasta jooksul oli lisandunud juurde püsirohumaid pisut rohkem kui 85 000 hektarit. Niisamuti suurenes sel perioodil ka taotletava põllumajandusmaa kogupindala, kasvades 2014. aastaks ligikaudu 102 000 hektarit.

Joonis 1. Püsirohumaa ja põllumajandusmaa pindala perioodil 2005-2019. Allikas: Maaeluministeerium

Püsirohumaade säilitamine praegusel perioodil ˗ vähenemised suhtarvus ja tagasi rajamise kohustuste rakendamine

Esimene suurem püsirohumaa pinna langus 7700 hektari näol ilmnes alles 2014. aastal, vahetult enne käesolevale finantsperioodile üleminekut, mis algas 2015. aastal, kui lisandusid uued toetused nagu kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetus ehk rohestamine, mille eest makstakse toetust tingimusel, et taotlema peab samal ajal ka ühtset pindalatoetust.

Varasemalt oli Euroopa Komisjon mitmel korral juhtinud tähelepanu kliima- ja keskkonnaeesmärkide tõhusamale täitmisele, sest üksnes nõuetele vastavuse süsteemi raames väljatöötatud heade põllumajandus- ja keskkonnatingimustega ei olnud võimalik piisavas ulatuses seatud eesmärke täita. Eelkõige pidades silmas keskkonnasäästlike tegevuste rakendamist, mis aitaksid kaasa nii mulla- ja veekvaliteedi kui ka elurikkuse paranemisele. Sellest ajendatuna töötatigi Euroopa Komisjoni poolt välja nn rohestamise toetus koos tavadega, mis sisuliselt kujunesid välja nõuetele vastavuse süsteemist. Täpsemalt, varasemate heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste kolme nõude baasilt nagu püsirohumaade säilitamine, viljavaheldus/külvikorra plaani rakendamine ja maastikuelementide säilitamine. Nendest said kolm rohestamise tava: põllumajanduskultuuride mitmekesistamine, püsirohumaade, sh keskkonnatundlike püsirohumaade säilitamine ja ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade määratlemine ehk nn ökoalade tava.

2015. aastal rakendus „uues kuues“ rohestamise tavana ka püsirohumaade säilitamine. Nüüd hakati rohestamise tavade täitmise, sh püsirohumaade säilitamise eest toetust maksma (30% otsetoetuste eelarvest). Eestile määrati püsirohumaa uus võrdlussuhtarv, milleks sai 28% (226 379,23 ha). Lisaks tekkis võimalus iga-aastaseks võrdlussuhtarvu korrigeerimiseks ning veel hakkasid kehtima erandid. Erandite all peetakse silmas seda, et rohestamise nõudeid ei pea täitma väiketootjate skeemiga liitunud ega ka mahetootjad, kelle kasutuses on üksnes mahepõllumajanduslikult tunnustatud maad. Elemendid, mis tulid vanast perioodist uude üle, olid riigi tasemel püsirohumaa säilitamise kohustus Euroopa Komisjoni poolt kehtestatud lävendiga, milleks  sai varasema 10% asemel 5%. See tähendab, et püsirohumaa osakaal riigis tervikuna ei tohi käesoleval perioodil väheneda 2015. aastal kehtestatud võrdlussuhtarvuga võrreldes üle 5%.

Ülevaatliku pildi püsirohumaa suhtarvu säilitamise olukorrast annab joonis 2. Joonisel on suhtarvust välja arvatud väike- ja mahetootjate taotletud püsirohumaa pinnad. Suhtarvu säilitamine riigi tasemel selgub igal aastal detsembri keskel, kuna liikmesriikidel lasub kohustus iga aasta 15. detsembriks esitada püsirohumaaga seotud andmed Euroopa Komisjonile, millega selgitatakse välja, kas riik on suutnud kohustust täita või mitte. Jooniselt võib selgelt välja lugeda, et aasta-aastalt kahaneb Eestis püsirohumaa pindala ning jätkuvalt püsib suhtarvu vähenemise tendents.

Joonis 2. Püsirohumaa suhtarvu säilitamine ROHESTAMISE toetusalusest pindalast 2015-2019. Allikas: Maaeluministeerium

Tänaseks on olukord selline, et Eesti on hetkel ainuke riik Euroopa Liidus, kes ei ole suutnud kohustust täita ning seetõttu on taotlejad pidanud juba kahel korral püsirohumaid tagasi rajama. Seda nii 2017. kui ka 2019. aastal. 2016. aasta lõpus selgus, et jooksva aasta suhtarv võrrelduna 2015. aasta võrdlussuhtarvuga oli vähenenud enam kui 5%. Täpsemalt 8,73%. Reaalsuses tähendas see, et suurusjärgus 8000 hektarit tuli püsirohumaid tagasi rajada, et jääda suhtarvu säilimisega nö plusspoolele ja täita sellega riigi kohustus. Teistkordselt juhtus sama asi 2018. aasta lõpus, kui suhtarv vähenes 5,41% ning taaskord tuli rakendada tagasi rajamise kohustust 2019. aastal. Võrreldes eelmise korraga oli seekordne puudujääk küll väiksem, umbes 1000 hektarit, kuid tuleviku osas see kindlustunnet ei anna ning endiselt seab ohtu ka järgnevad aastad.

Mis on püsirohumaa suhtarvu vähenemise põhjuseks?

Ilmselt on siin mitmeid põhjuseid, mida saab vaid oletada, kuid ühtset vastust on raske leida. Üheks põhjuseks on kindlasti 2016. aastal aset leidnud piimakriis, mille tulemusena pidid mitmed piimakarjakasvatajad oma tegevuse lõpetama, kuid kohustus püsirohumaade säilitamiseks jäi kehtima. Võimalus kohustusest loobumiseks oli anda kohustus üle teisele tootjale, kellel oli vajadus selliste maade järele, või läbi tootmissuuna muutuse (nt. taimekasvatusele üleminek) rikkuda antud nõuet ja leppida sanktsioonidega. Eesti on pöördunud korduvalt ka Euroopa Komisjoni poole erandite kehtestamiseks eelkõige tootmissuuna muutusega seoses ja seda ka 2017. aastal, kui Eesti osales eesistujariigina nn Omnibusi määruse välja töötamisel, kui laual olid ka püsirohumaa mõiste muudatusega seotud küsimused. Kahjuks, see vilja ei kandnud. Põhjus võib peituda selles, et oleme ainuke riik Euroopas, kes selle tava täitmisega on kimpus ja sellises olukorras liitlasi leida on üsna keeruline.

Teiseks on igal aastal arvestatavas ulatuses püsirohumaid läinud mahepõllumajandusse, mis omakorda mõjutab ka suhtarvu kujunemist. Ka lõpetasid paljud taotlejad 2016. aastal kehtinud heksli kokku kogumise nõude tõttu toetuse taotlemise, mis lisaks mõjutas puudujääki.

2019. aasta andmetel on Eestis endiselt 77 tootjat, kes on saanud tagasi rajamise kohustuse juba 2016. aasta lõpus, kuid siiani on jätnud kohustuse täitmata. Ehkki kohustuse täitmata jätmisega kaasneb toetuse vähendamine, ei aita see tagada püsirohumaa suhtarvu säilimist ja on ebaõiglane kõikide nende tootjate suhtes, kes kohusetundlikult reegleid järgivad. Näiteks juhul, kui selgub, et ühel aastal on Eestis suhtarvu ületatud ja tuleb kohustuslik tagasi rajamise nõue koos täiendavate ja rangemate reeglitega (nt. keelatud on püsirohumaade asendamine).

2020. aastal oli tagasirajamise kohustusest napp pääsemine, kuid rõõmustamiseks ei ole põhjust

Nagu juba suhtarvu vähenemise põhjuste juures sai mainitud, on Eestis endiselt selliseid tagasi rajamisele kuuluvaid kohustustega püsirohumaid, mis tuleks viivitamatult tagasi rajada. Kui 2017. aastal oli tagasi rajatava püsirohumaa pindala ligikaudu 8000 hektarit ning 2018. aastal umbes 1300 hektarit, siis 2019. aastaks oli ikka veel tagasi rajamata 1730,54 hektarit püsirohumaad.

Rõõmustamiseks pole aga suurt põhjust, sest 2019. aasta lõpus kindlaks tehtud 4,92% vähenemine lubatud 5% lävendist ei taga kindlust. Jah, tootjad pääsesid küll väga napilt kolmandat korda püsirohumaade tagasi rajamise kohustusest, mis tähendab, et majandamisotsuseid tehes tuleks põhjalikult kaaluda, et ka püsirohumaa suhtarv riigi tasemel saaks järgnevatel aastatel säilitatud. Selleks, et järgmisel aastal suhtarv taas muutuks enam kui 5%, ei ole palju vaja, vaid kõigest 0,08%. Piisab sellest, kui mõned taotlejad jätavad senise kohustuse täitmata ja üles haritakse täiendavaid püsirohumaid.

Kui eespool sai välja toodud, et sel perioodil on uue asjana lubatud liikmesriigile võrdlussuhtarvu  korrigeerida, mida PRIA on igal aastal ka teinud (vt joonis 2), ei ole see samuti suhtarvu säilimisele  abiks olnud. Selgituseks, et korrigeerimiste all on lubatud suhtarvu kujunemise valemist välja arvata mahetootjad või kui mingil aastal on teatud hulk selliseid tootjaid, kes pole taotlema konkreetsel aastal tulnud. Kui 2015. aastal oli Eesti võrdlussuhtarv 28%, siis praegu on korrigeerimiste tulemusena uueks võrdlussuhtarvuks 25,63%.

Euroopa Liidu uuel finantsperioodil saab püsirohumaa säilitamisest taaskord baasnõue

Viimasel kahel aastal on päris palju räägitud uuest programmperioodist ja strateegiakava koostamisest. Maaeluministeeriumiski on käimas mitmeid töögruppe ja elavaid arutelusid sellel teemal. Euroopa Komisjon on välja töötanud strateegiakava määruse eelnõu, mille kohaselt uuel perioodil lähevad rohestamise tavad, sh ka püsirohumaade säilitamine tingimuslikkuse süsteemi alla. Uus tingimuslikkuse süsteem hakkab asendama praegu rakendatavat nõuetele vastavuse süsteemi. Taaskord saab püsirohumaa nõudest baasnõue, mille eest eraldi toetust ei maksta. On ka lahtine, kas väike- või mahetootjad saavad edaspidi vabastuse tingimuslikkuse nõuetest. Hetkel, sellist võimalust nagu käesoleval perioodil, pole ette nähtud.

2019. aasta teises pooles, Soome eesistumise ajal toimusid arutelud ka Euroopa Nõukogu tasandil, kus arutleti, milline aasta on sobiv püsirohumaa säilitamise aluseks oleva võrdlussuhtarvu kehtestamiseks. Variandina olid välja pakutud nii 2015. kui ka 2018. aasta. Hetkel on kaalukausile jäänud 2015. aasta, mis enamikule liikmesriikidest on sobivaim lahendus. Eesti oli üks vähestest, kes toetas 2018. aastat arvestades tagasi rajamisi ja ebastabiilsust säilitamisel. Küll aga andis Komisjon indikatsiooni, et uus periood toob kaasa rohkem paindlikkust ning Eesti selgitused põhjendades piimakriisi ja tootmissuuna muutust on praegu vilja kandnud. Esmaste lubaduste kohaselt peaks uuel perioodil püsirohumaade säilitamise kohustuse puhul arvesse minema ka tootmissuuna muutumine. Kuidas aga kõik see tegelikult rakenduma hakkab ja millised tingimused lõplikult paika jäävad, näitab tulevik, kui kõik arutelud on lõppenud ja vastavad määrused vastu võetud.

Kommenteerimine on suletud.

Create a website or blog at WordPress.com

Up ↑

%d bloggers like this: