Kuidas on värske puu- ja köögivilja turustamisnõuded seotud päritolu ja usaldusväärsusega?

2020. aasta kevad erines eelmistest, mõjutamata siiski värske puu- ja köögivilja müügihooaja algust. Maikuu alguses ilmusid taas turgudele ja välimüügilettidele esimesed maasikad Kreekast ja arbuusid Iraanist. Eesti kliimast tulenevalt oli siinsetel kasvatajatel võimalik siis tarbijale pakkuda vaid maasikaid katmikalalt ehk kiletunnelist, kus kvaliteetse lauamarja saamiseks on nii tööd kui ka kulusid võrreldes lõunapoolsete riikide tootjatega oluliselt rohkem. Sellest tulenevalt on mitmekordne ka hinnaerinevus, kuid see võimaldab siiski rahuldada kohalikku maasikat eelistava ostja ootusi, kirjutavad Põllumajandusameti peadirektori asetäitja Raina Mõttus ning taimetervise ja aianduse osakonna nõunik Marika Arula.

Foto: Pixabay

Kohalike ja mujalt toodud maasikate välimus on sel ajal siiski piisavalt erinev, et hoolimata suurest hinnavahest vähendada kiusatust päritolu võltsida. Eestimaine maasikas jõuab turule, kui valmib saak avamaal ning hinnatase muutub sarnasemaks Kreekast ja Poolast pärit maasikaga. Paraku suureneb ostjate kohapealse toodangu eelistusest tingituna koos sellega ka kiustatus päritolu võltsida.  

Euroopa Liidu ühisturg loob kauplemiseks head võimalused, aga ka kohustused

Euroopa Liidu ühine avatud turg on suur võimalus kõigile tootjatele. Ausa konkurentsi ja ostja huvide kaitseks on samas kehtestatud Euroopa Liidu ülesed ühtsed reeglid, mis peavad kauplemisel olema järgitud. Nõuded on kohustuslikud järgmiseks kõikidele värskete aiasaaduste müüjatele, sõltumata kas turustatakse enda kasvatatud toodangut või tegeletakse teistest riikidest Eestisse värskete puu- ja köögiviljade tarnimisega.

Mis nõuded need on? Selleks, et värskelt tarbimiseks jõuaks ostjani ainult kõige kvaliteetsemad aiasaadused, on kehtestatud ühtsed kvaliteedistandardid. Et ostjal oleks võimalik teha valikuid lähtuvalt tootmiskohast, on kehtestatud pakendi märgistuse, kauba saatedokumentide ja müügikohal päritoluriigi nime avaldamise nõuded.

Nõuete järgimise eest vastutavad nii tarnijad kui ka müüjad

Nõuded pakendimärgistusele ja kauba saatedokumentidele peavad võimaldama tuvastada saaduse tegelikku päritolu kogu selle liikumisteekonnal tootmiskohast müügiletile. Samaväärselt müüjaga vastutavad nõuete järgimise eest ka tarnijad, kes annavad aiandussaadusi üle turustamiseks teisele isikule, ehk kauba vahendajad.

Müügikohal peab päritoluriik olema märgitud hinnasildil. Märkida tohib vaid riigi nime, kus puu- või köögivili on kasvanud, mitte riike, kus see on pakendatud või muul viisil müügiks ette valmistatud, veovahendile laaditud või ladustatud. Hinnasildil märgitud päritolumaa tõesuse eest vastutab müüja, kellel peavad olema müügikohal esitada aiandussaaduste päritolu tõendavad kauba saatedokumendid.

Teine nõue müügikohal päritolu tuvastamiseks puudutab pakendimärgistust, kus peavad samuti olema märgitud sellekohased andmed. Pakendimärgistuse nõue ei ole uus, vaid on olnud värske puu- ja köögivilja turustamisnõuete üheks osaks ajast, kui kõnealused reeglid on Eesti Vabariigis kehtinud, ehk pisut enam kui kümnendi. Regulatsiooni kohaselt peab iga pakendi ühel küljel olema selgelt loetavalt ja tarbijat eksitamata märgitud andmed aiasaaduse pakendaja ja/või lähetaja kohta, toote liik, toote päritolu, seaduses sätestatud 10 toote puhul lisaks kvaliteediklass ning 4 toote puhul ka sordinimi. Rohkem infot nõuete kohta saab kätte siit.

Tarbijad eelistavad kodumaist toodangut

Mida nõutav info meile annab? Kui ühe sõnaga väljendada, siis on see eelkõige usaldusväärsus! Uuringud on korduvalt kinnitanud eestimaise toodangu eelistust elanikkonna poolt. Eelistuse põhjuseks on eelkõige kohaliku puu- ja köögivilja maitseomadused, samuti kliimatingimustest tingitud väiksem taimekahjustajate levik ja taimekaitsevahendite kasutamise vajadus. Järjest rohkem on ka neid, kes kohalikku toodangut eelistades soovivad toetada karmides konkurentsi- ja ilmastikutingimustes tegutsevaid Eesti tootjaid.

Kuidas veenduda toote päritolus?

Tõsi on, et turul või välimüügiletil oleva maasika, herne, tomati, kurgi, sibula, õuna ega muu saaduse puhul ei ole võimalik välimuse järgi tuvastada, kust need pärinevad. Kuidas saada siis teada, mida meile tegelikult müüakse? Kas saan müügikohal avaldatud teavet usaldada? Sellekohaseid murelikke pöördumisi saame ka ametiasutusena. Paraku saavad ja peavad selle usalduse looma nii kohalikud tootjad kui teistest riikidest kauba Eestisse toimetajad.

Ametiasutuse ülesanne on takistada nende tegevust, kes oma kohustusi ei täida. Kui tuua võrdlusi muudest valdkondadest, on sama karmid päritolu tõendamise reeglid toidu valdkonnas. Ka ei kuule me muude kaupade öisest turumüügist, kus nõuete eiramise põhjenduseks tuuakse, et tarnija ei ole täitnud oma kohustusi.

Eesti tootjad panustavad aina enam pakendi nõuetekohasele märgistamisele

Varustades aiandussaaduste saadetise korrektsete dokumentide ning pakendil nõutud ja tõeste andmetega, loome ja säilitame usaldust. Et olukord paraneb, näitavad ka järelevalvetulemused. Hea meel on tõdeda, et Eesti tootjad on võtnud järjest rohkem kasutusele abinõusid oma kauba eristamiseks, sh pakendid, saaduste märgised jm.

Eesti tootja puhul saab pakendi märgistamist käsitleda mitte üksnes kohustusena, vaid arvestades ostjate eelistusi, on see ühtlasi parim ja kiireim viis oma toodangut reklaamida ning usaldusel põhinevat kliendisuhet hoida. 

Tunnustust väärivad müügikohtade valdajad, kes ka ise seisavad hea selle eest, et pettusi ei toimuks. Ostjate teadlikkuse suurenemist kinnitab eriti sel aastal pilt turult, kus on selgelt eristatav, kelle juures on järjekord (ka hoolimata kõrgemast hinnast) ja kelle juures mitte.

Need, kellele kehtestatud reeglid ei sobi, ei pea selles tegevusvaldkonnas tegutsema. Põllumajandusamet avaldab nõuete eirajate nimed asutuse kodulehel. Pettusele rajatud ärimudelid jätkusuutlikud ei ole. Selle nimel teevad igapäevaselt omavahel koostööd mitmed riigiasutused.

Kommenteerimine on suletud.

Create a website or blog at WordPress.com

Up ↑

%d bloggers like this: