2021 ja 2022 – üleminekuaastad uuele ühisele põllumajanduspoliitikale

Kuigi 2021. aastal algab Euroopa Liidu (EL) uus seitsmeaastane (2021–27) eelarveperiood, ei alga 2021. aastal veel uue, reformitud EL-i ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) rakendamine. Nimelt ei ole praeguseks veel kokku lepitud uue poliitika kõigis põhielementides – liikmesriikide, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni vahel käivad jätkuvalt ÜPP-d reguleerivate EL-i alusmääruste kolmepoolsed läbirääkimised, kirjutab maaelupoliitika ja analüüsi osakonna majandus- ja keskkonnaanalüüsi büroo nõunik Ove Põder.

Samuti on Euroopa Komisjon töötamas välja alusmääruste alusel antavaid rakendus- ja delegeeritud määrusi ning liikmesriigid on ametis oma ÜPP strateegiakavade väljatöötamisega – nimelt hakatakse uut ÜPP-d valdavas osas rakendama ÜPP strateegiakavade kaudu. Seetõttu kujunevad 2021. ja 2022. aasta nn üleminekuaastateks, kui jätkatakse perioodi 2014–2020 ÜPP elluviimist, kasutades selleks algselt uue ÜPP kaheks esimeseks aastaks ette nähtud rahalisi vahendeid ning valmistades samal ajal paralleelselt ette uue ÜPP rakendamiseks vajalikke dokumente ja rakendusmehhanisme.

Üleminekumäärus

Siiski vajasid mitmed ÜPP 2014–2020 elemendid üleminekuaastateks kohandamist. Seetõttu on välja töötatud ÜPP nn üleminekumäärus (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 2020/2220)[1], mille Euroopa Liidu nõukogu (liikmesriigid) ja Euroopa Parlament 2020. aasta 23. detsembril vastu võtsid. Üleminekumäärusega muudeti praeguse ÜPP rakendamise aluseks olevaid määrusi (otsetoetuste määrus, maaelu arengu määrus, ühise turukorralduse määrus, finantsmäärus), sealhulgas nähes ette ka üleminekuaastate eelarved. Järgnevalt anname väikse ülevaate sellest, millised on üleminekumääruse tähtsamad sätted ning milliseid samme nende alusel Eestis astutakse.

Otsetoetused üleminekuaastatel

Kõige üldisemalt annab üleminekumäärus võimaluse jätkata toetustega nii, nagu neid rakendati 2020. aastal. 2020. aastal ühtse pindalatoetuse skeemi (SAPS) rakendanud liikmesriigid (sh Eesti) said õiguse teha seda ka pärast 2020. aastat. Samuti said liikmesriigid võimaluse jätkata vabatahtlike põllumajandustootmisega seotud toetustega nii, nagu nad rakendasid neid aastani 2020 (või vajadusel tingimusi muutes). Liikmesriikidele, kes on aastatel 2015–2020 maksnud riiklikke üleminekutoetusi, anti võimalus seda teha ka 2021. ja 2022. aastal, 2020. aastal kehtinud maksimaalses võimalikus määras (kuni 50% sektoripõhistest toetussummadest).

2021. aastal on kavas jätkata Eestis samade otsetoetustega, mida maksti 2020. aastal – ühtne pindalatoetus, kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade (rohestamise) toetus, noore põllumajandustootja toetus, väikepõllumajandustootja toetus ja tootmiskohustusega seotud toetused. 2021. aastal taastatakse tootmiskohustusega seotud toetus ute- ja kitsekasvatajatele, mida viimati rakendati 2016. aastal.

Jätkatakse tootmiskohustusega puu- ja köögivilja kasvatamise otsetoetuse, piimalehma kasvatamise otsetoetuse ning piimalehma kasvatamise otsetoetuse maksmist Saaremaal, Hiiumaal, Muhus, Kihnus ja Ruhnus. Mandril rakendatava piimalehma kasvatamise otsetoetuse ühikumääragrupid 2021. aastal muutuvad. Kui seni maksti kõrgemat toetust kuni 100 piimalehmaga karja eest, siis 2021. aastal kuni 150 piimalehmaga karja eest. Toetust 0,5 ühikumääraga makstakse ikka kuni 400 piimalehmaga karja kohta. Erinevalt 2020. aastast on 2021. aastal võimalik Saaremaal, Hiiumaal, Muhus, Kihnus ja Ruhnus piimalehma kasvatamise otsetoetust saada olenemata karja suurusest maksimaalselt kuni 400 piimalehma eest.

2021. aasta toob kaasa püsirohumaade täieliku ülesharimise keelu kõikidele taotlejatele, kellele kohalduvad rohestamise toetuse nõuded. Neist 570 taotlejal, kelle kasutuses on eelnenud kahel aastal ülesharitud püsirohumaid, rakendub 2021. aastal kokku 2 538 hektaril püsirohumaade tagasirajamise kohustus.

Maaelu arengu toetused üleminekuaastatel

Üleminekumääruse kohaselt pikenevad liikmesriikide perioodi 2014–2020 maaelu arengukavad automaatselt kaheaastaseks üleminekuperioodiks (01.01.2021–31.12.2022). Sisuliselt tähendab see arengukavade 2014–2020 meetmete rakendamist, kasutades selleks uue perioodi vahendeid (2021. ja 2022. aastaks ette nähtud vahendid). (Mõistagi saavad liikmesriigid jätkata nende meetmete rakendamiseks ka perioodi 2014–2020 vahendite kasutamist, kui neil peaks veel vabu vahendeid olema.) Ühes sellega pikeneb praeguste maaelu arengukavade vahendite kasutamise lõpptähtaeg 2023. aasta 31. detsembrilt 2025. aasta 31. detsembrini.

Uute vahendite kasutusele võtmiseks tuleb liikmesriikidel esitada Euroopa Komisjonile vastav arengukava muudatus, kus tuuakse ära uute vahendite jaotus meetmete vahel, muudetakse kvantifitseeritud eesmärkide sihttasemeid ning tehakse vajadusel muid muudatusi meetmete rakendamise tingimustes. Üleminekumääruse kohaselt eraldatakse Eestile üleminekuaastateks maaelu arengu toetusteks kokku ligemale 258,5 miljonit eurot EL-i vahendeid, millele tuleb lisada nõutav liikmesriigi-poolne rahastus. Nimetatud 258,5 miljonist ligemale 63 miljonit eurot eraldatakse Eestile EL-i nn taasterahastu kaudu, mille eesmärgiks on tegelemine COVID-19 kriisi mõjudega.

Arengukava muutmisel tuleb liikmesriikidel tavapäraselt konsulteerida selle seirekomisjoniga. Eesti maaelu arengukava 2014–2020 muutmiseks on Maaeluministeerium valmistamas ette seirekomisjoni istungit, mis toimub 2021. aasta 22. jaanuaril ning kus ministeerium tutvustab detailsemalt oma plaane arengukava muutmise osas.

Nii 2021. kui ka 2022. aastal on kavas rakendada kõiki peamisi investeeringutoetusi: investeeringud põllumajandusettevõtte tulemuslikkuse parandamiseks, põllumajandustoodete töötlemiseks ja turustamiseks, põllu- ja metsamajanduse taristu arendamiseks ja hoiuks, majandustegevuse mitmekesistamiseks maapiirkonnas mittepõllumajandusliku tegevuse suunas ning metsaala arendamiseks ja metsade elujõulisuse parandamiseks. Samuti on mõlemal aastal kavas rakendada stardiabi-tüüpi toetusi: noorte põllumajandustootjate tegevuse alustamine ja väikeste põllumajandusettevõtete arendamine.

Ülemineaastateks on toetusmeetmetes planeeritud ka mõned muudatused. Näiteks on põllumajandusettevõtte tulemuslikkuse parandamise investeeringutoetuse puhul kavas muuta taotluste hindamise põhimõtteid, jagades taotlejad eraldi rühmadesse nende tegevusvaldkonna, mitte senise müügitulu alusel ning ka üksikuid hindamiskriteeriume. Põllumajandustoodete töötlemise ja turustamise investeeringutoetuse puhul on kavas suurendada maksimaalseid toetussummasid kõikide sihtgruppide puhul, samuti lisada keskmise suurusega ja suurettevõtjatele toetatava tegevusena ka ehitiste ehitamine.

Finantsinstrumendi kaudu investeeringute toetamisel on kavas võimaldada käibekapitali rahastamist ka põllumajandussaaduste töötlemisega tegelevatele ettevõtjatele ja mittepõllumajanduslikele ettevõtjatele. Lühikeste tarneahelate ja kohalike turgude arendamise meetmes on kavas laiendada sihtgruppi, võimaldades toetust saada mistahes vähemalt kaht ettevõtjat hõlmavatel koostöövormidel.

Ilma oluliste muudatusteta on kavas jätkata üheaastaste pindala- ja loomatoetustega (nt loomade heaolu toetus, Natura 2000 toetused põllumajandus- ja erametsamaale). Mõnevõrra suuremad muudatused on kavas mitmeaastaste kohustustega põllumajanduse keskkonna- ja kliimameetme toetuste (nt keskkonnasõbraliku majandamise toetus, poolloodusliku koosluse hooldamise toetus) ning mahepõllumajanduse toetuse puhul.

Nimelt ei ole üleminekumääruse kohaselt alates 2021. aastast enam nende raames üldjuhul võimalik võtta muidu normiks olevat viieaastast kohustust. Eestis on kavas lubada 2021. ja 2022. aastal võtta nende raames vaid ühe kalendriaasta pikkust uut kohustust. Olemasolevaid kohustusi ei saa nende lõppemise korral pikendada, kuid kui viieaastane või juba pikendatud kohustuseperiood 2020. aastaga lõpeb, saab taotleja nii 2021. kui ka 2022. aastal alustada uut ühe aasta pikkust kohustust. Lühematest kohustustest tulenevalt on kavas teha väiksemaid muudatusi ka toetuse nõuetes. Kui kehtiv viieaastane kohustuseperiood 2020. või 2021. aastal ei lõpe, ei ole võimalik ühe kalendriaasta pikkust kohustust võtta ja kehtivat kohustust peab täitma viieaastase kohustuseperioodi lõpuni.

Oluline ja omanäoline element maaelu arengu toetuste hulgas on kogukonna juhitud kohalik areng ehk Leader. Lisaks sellele, et üleminekuaastatel on võimalik jätkata olemasolevate kohalike arengustrateegiate rakendamist, kasutades selleks ka uusi vahendeid, anti üleminekumäärusega liikmesriikidele võimalus toetada praeguste maaelu arengukavade Leader-meetme raames ka uue perioodi kohalike arengustrateegiate koostamist. Et 2023. aastast ei peaks tulevase ÜPP strateegiakava raames enam tegelema uute strateegiate koostamisega, vaid saaks alustada juba nende rakendamisega, on Eestil kavas praeguse maaelu arengukava raames teha uute strateegiate koostamine abikõlblikuks, nähes selleks ette ka spetsiaalsed vahendid.


[1] https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=uriserv%3AOJ.L_.2020.437.01.0001.01.EST&toc=OJ%3AL%3A2020%3A437%3ATOC

Kommenteerimine on suletud.

Create a website or blog at WordPress.com

Up ↑

<span>%d</span> bloggers like this: