Mahepõllumajandussektori olukorrast Eestis

Eelmise nädala mahetrendide postituses tutvustasime mahepõllumajanduse trende maailmas ja Euroopas. Millised on mahepõllumajanduse arengud Eestis möödunud kahel aastal, sellest annab jätkupostituses ülevaate Maaeluministeeriumi taimetervise osakonna peaspetsialist Anu Muhhin.

Foto: Pixabay

Eestis oli 2020. aastal 223 813 ha mahepõllumajandusmaad, mis moodustab kogu Eesti põllumajandusmaast ligikaudu 23%. Aasta varem oli mahepõllumajandusmaad 348 hektari ehk 0,2% võrra rohkem.

Mahetootmisega tegelevaid põllumajandusettevõtteid oli 2020. aastal kokku 2050. Tunamullusega võrreldes vähenes nende arv 10 võrra ehk 0,5%.

Mahepõllumajandusettevõtted on aga aastatega järjest suuremaks kasvanud – 2020. aastal oli keskmises mahepõllumajandusettevõttes ligikaudu 109 ha mahepõllumajandusmaad.

Põllukultuuridest kasvatatakse enim kaera ja nisu

Mahepõllumajanduslikku taimekasvatust iseloomustab rohumaade suur osakaal (püsirohumaid on 93 896 ha ja lühiajalisi rohumaid 47 880 ha). Teravilja kasvatati kokku 53 150 hektaril, suurima külvipinnaga kultuurid olid kaer (27 253 ha) ja nisu (10 831 ha).

Mahe kaunvilju kasvatati kokku 9477 hektaril. Võrreldes 2019. aastaga suurenes kaunvilja kasvupind ligikaudu 10%. Enim kasvatati põldhernest (7478 ha) ja põlduba (1761 ha).

Tehnilisi kultuure kasvatati 12 492 hektaril. Suurim osakaal oli rapsil ja rüpsil (5412 ha); järgnes kanep, mille kasvupind oli 4089 ha.

Avamaaköögivilja kasvatati mahepõllumajanduslikult 198 hektaril, mida oli 57% rohkem kui tunamullu. Kõige rohkem kasvatati maapirni (28 ha), rabarberit (23 ha) ja redist (22 ha).

Mahekartulit kasvatati 158 hektaril, aasta varasemaga võrreldes suurenes kartuli kasvupind 20%.

Mahepõllumajanduslikult kasvatati puuvilja- ja marjakultuure kokku 2522 hektaril, mida oli 0,1% vähem kui 2019. aastal. Puuviljakultuuridest suurima kasvupinna moodustasid õunapuud (465 ha). Marjakultuuridest oli suurima kasvupinnaga astelpaju (1 398 ha), teisel kohal oli mustsõstar (258 ha) ja kolmandal kohal mustikas (110 ha).

Mahemaasikat kasvatati 51 hektaril ehk 11% võrra väiksemal alal kui 2019. aastal.

Näitaja20162017201820192020
Püsirohumaa82 68482 20988 02697 72193 896
Lühiajaline rohumaa33 36235 10239 51847 98247 880
Teravili34 31839 11245 63453 93553 150
Kaunvili7 206 9 0589 5268 5449 477
Raps, rüps4 0064 8344 7344 8125 412
Kartul203153142132158
Avamaaköögivili95211217126198
Maasikas3540495751
Viljapuu- ja marjaaed2 0082 3842 4502 5472 522
Tabel 1. Mahepõllumajanduslik taimekasvatus 2016–2020 (ha). Allikas: Mahepõllumajanduse register

Tõusuteel on lihaveiste, kanabroilerite ja mesilasperede kasvatamine

Mahepõllumajandusliku loomakasvatusega tegeles 2020. aastal 1104 tootjat. Enim peetavateks loomaliikideks olid lambad ja veised.

2020. aastal oli veisekasvatus mahepõllumajandusliku loomakasvatuse suurimaid harusid, kokku peeti 52 062 veist. Järjepidevalt on kasvanud lihaveisekasvatus – liha tootmiseks kasvatatavate veiste ammlehmi oli 2020. aastal 1% võrra rohkem kui aasta varem. Piimalehmade osakaal mahepõllumajanduses on väike. 2020. aastal peeti mahedalt 1811 piimalehma, mida oli 1% võrra vähem kui aasta varem.

Mahepõllumajanduslikult peetavate lammaste ja kitsede arv on languses. Võrreldes 2019. aastaga vähenes lammaste arv 13% ning kitsede arv 3%.

Seakatku levik on tugevalt mõjutanud kogu seakasvatussektorit, sh maheseakasvatust – paljud tootjad on sigade pidamise lõpetanud. 2020. aastal peeti mahepõllumajanduslikult ainult 732 siga.

Mahelinnukasvatuses on suurim osakaal munakanakasvatusel, kuid järjest enam on populaarsust kogumas kanabroilerite kasvatus. Võrreldes 2019. aastaga suurenes oluliselt kanabroilerite arv (58%), munakanade arv suurenes 6%.

Maheküülikute pidamine on languses – 2020. aastal oli peetavate küülikute arv 34% võrra väiksem kui aasta varem.

Tõusuteel on aga mahemesindus. Kui 2019. aastal peeti Eestis mahedalt 2705 mesilasperet, siis 2020. aastal oli registreeritud mahemesilasperesid 6% rohkem (2869 peret).

Näitaja20162017201820192020
Veised44 67548 30350 40351 92152 062
   sh lihaveise ammlehmad16 04517 97118 42919 20319 380
   sh piimalehmad1 8811 8691 8611 8721811
Lambad51 99948 93145 72444 94839 318
Kitsed1 6291 6751 8781 5151462
Sead681525534711732
Munakanad26 33825 03637 96236 72738 797
Kanabroiler6 1718 4947 8685 1988192
Küülikud2 930512551509334
Mesilaspered2 7172 7752 4612 7052869
Tabel 2. Mahepõllumajanduslik loomakasvatus 2016–2020 (loomade arv). Allikas: Mahepõllumajanduse register

Peamine mure on mahetoodangu nõudluse kasvatamine

Möödunud aastal vähenes mahemaa 0,2% võrra. Vähenemine polnud küll drastiline, kuid võrreldes varasemate aastatega, kus mahemaa on järjepidevalt suurenenud 7-8% võrra, on langus siiski märkimisväärne. Seepärast on oluline säilitada mahemaa pindala ja stimuleerida mahetootmist.

Strateegia „Talust taldrikule“ üks eesmärke aastaks 2030 on saavutada see, et 25% Euroopa põllumajandusmaast majandataks mahepõllumajanduslikult. 2020. aastal oli Eestis mahepõllumajandusmaa osakaal haritavas põllumaas pea 23% (223 813 hektarit). Seega on Eesti puhul eesmärgi täitmine realistlik.

Mahetoodete populaarsuse kasvades jõuab turule üha rohkem töödeldud tooteid ning ka suuremad toiduainetööstuse ettevõtted on alustanud mahetoodete töötlemist. Mahetoodete töötlemise arengu peamisteks takistusteks on ebastabiilne toormega varustatus ning nõuete keerukus.

Mahetootmises on olulise tähtsusega riikliku järelevalve võimekus ja kvaliteet, et tagada mahetoodete usaldusväärsus tarbijate silmis. Eestile on katsumuseks mahetoodete nõudluse ja sellega seoses turuosa suurendamine ning tarbija usalduse tagamine mahetoodete suhtes. Selleks, et mahetoodangul oleks nõudlust, on vaja järjekindlat tõsta tarbija teadlikkust. Nõudlust mahetoodete järele saab kasvatada, kui eelistada mahetoidu pakkumist avaliku sektori asutustes, avalikel sündmustel ning koolides ja lasteaedades.

Üks kommentaar “Mahepõllumajandussektori olukorrast Eestis

  1. Areng oleks kindlasti palju kiirem, kui ei toimuks pideva muutmist, koefitsentide ümber tõstmist, kapaga nõuete lisamist.
    Tootmist saab planeerida ikkagi 5 ja enama aasta peale. Vähe on jäänud neid, kes hoomavad kõiki toimunud muutusi.
    Kavandamisjulgus taandub iga muutmisega. Muutmistel pudub siht, mida tahetakse. Surumine toimub viljade suunal rohumaade vääristamise arvel. Loomapidamiset soosib se järjest vähem.

Kommenteerimine on suletud.

Create a website or blog at WordPress.com

Up ↑

%d bloggers like this: