Toidutootmise toetamisest maailmas

Kui palju kulutasid riigid põllumajanduse toetamiseks 2020. aastal? Milliseks kujunesid põllumajanduspoliitika arengud maailmas pandeemia tingimustes? Kas toetused aitavad toidusüsteemil toime tulla? Sellest kirjutab Maaeluministeeriumi maaelupoliitika ja analüüsi osakonna majandus- ja keskkonnaanalüüsi büroo nõunik Katre Kirt.

Põllumajanduse ja toidutootmisega seotud poliitika ees seisab kolm veidi vastandlikku probleemi (inglise keeles “triple challenge”), mis hõlmavad maailma rahvastiku toiduga kindlustamist ja sissetuleku tagamist tarneahela osalistele, vähendades samal ajal valdkonna keskkonnajalajälge ja kasvuhoonegaaside heidet.

Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) avaldas 22. juunil iga-aastase 54 riiki kajastava põllumajanduspoliitika seire ja hindamise raporti 2020. a kohta. Raportis kirjeldatakse värskemaid arenguid põllumajanduspoliitikas ning hinnatakse selle mõju kaubandusele ja keskkonnale.

Raportis kajastatud riikide põllumajandustoodangu väärtus tootjahinnas on pea 3,3 triljonit eurot. OECD põllumajanduspoliitika hindamise metoodika jagab riikide põllumajanduse kogutoetuse tootjatoetuseks, tarbijatoetuseks ja üldiste teenuste toetuseks.

  • Tootjatoetus kujuneb osaliselt rahalistest eraldistest põllumajandustootjatele ja osaliselt põllumajandussaaduste turuhinda mõjutavate poliitikate (näiteks sekkumiskokkuost, imporditariifid, kvoodid) tulemusel saaduste tootjahinna ja hinna piiril erinevusest tulenevatest hinnangulistest summadest ehk turuhinnatoetusest. Kui riigis on näiteks veiseliha tootjahind kõrgem kui maailmaturu võrdlushind, on turuhinnatoetus positiivne. Negatiivseks kujuneb turuhinnatoetus juhul, kui riik rakendab näiteks ekspordimakse ja piiranguid (näiteks India).
  • Tarbijatoetus võib olla positiivne, kui toiduhinnad hoitakse toetuse abil tarbija jaoks madalad (USA, Hiina, India – toiduabiprogrammid), või negatiivne, kui tarbija maksab mõnel juhul toidu eest kõrgemat hinda, kuid kaudselt toetatakse põllumajandustootjaid (sh Euroopa Liit, näiteks koolikavad).
  • Üldiste teenuste toetus sisaldab kulutusi teadusele ja arendusele, üldisele taristule, tootmise nõuete ja toiduohutuse kontrollile, turundusele ja riiklikele toiduvarudele.  

Kogutoetus toidu tootmiseks ulatus 2020. aastal 568 miljardi euroni, millest 387 miljardit jagati tootjatoetusena (68%), 87,7 miljardit üldiste teenuste toetusena (15%) ning 93 miljardit tarbijatoetusena. Negatiivse tarbijatoetusega riikides kujunes kõrgema toidu hinna kaudu toetus tootjatele kokku 155 miljardit eurot.

Euroopa Liidu tootjatoetus on kõrgem kui raportis kajastatud riikide ja OECD riikide keskmine, kuid üldiste teenuste osatähtsus kogutoetuses jääb keskmisest madalamaks

Euroopa Liidu põllumajandustoodangu väärtus moodustab u 12% raportis kajastatud 54 riigi põllumajandustoodangu väärtusest, kuid kogutoetus ulatub 18%ni. Seega on Euroopa Liidus tootjatoetuse tase (19,3%) kõrgem nii raportis kajastatud riikide keskmisest (10,9%) kui ka OECD riikide keskmisest (18,1%).

Euroopa Liidu liikmesriigid toetasid oma põllumajandustootjaid 2020. aastal kokku 91,7 miljardi euroga. Selles kajastuvad turuhinnatoetusena meetmed kokku 14,8 miljardi euro ulatuses. Eesti toetustest sisaldab kogusumma tootjatoetusi mahus u 285 miljonit eurot. Eesti kohta eraldi turuhinnatoetuse osa puudub, kuna tegutseme liidu ühisturul keskseid turukorraldusmeetmeid rakendades ning võrdluseks olev hind piiril puudutab liidu piire, mitte otseselt Eesti piire. Seega on turuhinnatoetust õigem hinnata liidu kui sellise tasemel.

Hindamaks toetuste mõju jaotatakse tootjatoetus seitsmesse kategooriasse (joonis 1). Kaubandust potentsiaalselt enam moonutavaks peetakse toodangu kogusega seotud ja turuhinnatoetust ning tootmisega seotud sisenditoetust. Euroopa Liit paistab selle jaotuse puhul heas mõttes silma moonutava toetuse väiksema osatähtsusega. Ka Eestis jaotub tootjatoetus samamoodi kui ülejäänud Euroopa Liidus ning suurim osa toetusest on tootmiskohustuseta.

Joonis 1. Põllumajanduse kogutoetuse jaotus Euroopa Liidus, OECD riikides ja haavatava majandusega riikides. Allikas: OECD.
*Haavatavad majandused raportis: Argentiina, Brasiilia, Hiina, Costa Rica, India, Indoneesia, Kasahstan, Filipiinid, Venemaa, Lõuna-Aafrika Vabariik, Ukraina ja Vietnam.

Üldiste teenuste toetuse osatähtsus kogutoetuses ulatub raportis kajastatud riikide keskmisena 15,4%ni. Euroopa Liidus on sama näitaja 10,6% (10,9 miljardit eurot), millest suurim osa ehk 53% kulub teadmussiirde ja innovatsiooni toetamiseks, 23% turundus- ja promotsioonimeetmetele, 14% taristuarenduseks ja 8,5% kontrollideks ja inspekteerimiseks. Eesti üldiste riigiteenuste toetuse summa ulatus 2020. aastal 71 miljoni euroni, millest samad alajaotused moodustasid vastavalt 41%, 7%, 21% ja 31%.

Mõistmaks riikide põllumajanduspoliitilisi otsuseid 2020. aastal, tuleb vaadata iga riiki eraldi – sealset majanduslikku arengut, pandeemia tingimustes seatud piiranguid, põllumajanduse rolli kogu majanduses, ilmastikust ning taime- ja loomahaigustest põhjustatud tootmishäireid. Eri faktorite koosmõju, ulatus ja suund erinevad riigiti oluliselt, mistõttu olid ka nende valitsuste reageeringud väga mitmekesised. Lisaks tavapärastele arengutele võtsid riigid pandeemia mõjude leevendamiseks toidutootmises kokku 775 erinevat poliitikameedet kogusummas 157 miljardit USA dollarit (138 miljardit eurot). Sellest summast kulus 116 miljardit dollarit toetusteks, millest 75 miljardit suunati põllumajanduse ja toidusektori ettevõtetele, 55 miljardit toiduabiks ja 19 miljardit subsideeritud teenusteks. 41 miljardit dollarit pakuti subsideeritud laenudena või muude mehhanismide kaudu.

Kriisi tingimustes toetasid 54 riiki oma toidutootjaid tarneahelate toimimise tagamiseks ning tekkinud kahjude kompenseerimiseks kokku 138 miljardi euroga ligi 800 erineva poliitikameetme kaudu.

Arvult jagunesid võetud meetmed seitsmesse kategooriasse: üldised ja institutsionaalsed meetmed 5% (peamiselt Lõuna-Ameerikas), teabejagamis- ja koordinatsioonimeetmed 14%, kaubanduse ja saaduste voo tagamise meetmed 13% (kaubanduse laiendamine ja piiramine), tööjõumeetmed 11% (peamiselt Okeaanias, keskendudes bioohutusele ja töötajatele), põllumajandus- ja toidutööstusettevõtete toetused (37%, anti peamiselt Aasias ja Euroopas), üldine toetus 12% ja toiduabi ning tarbijatoetus 8%. Meetmetest valdav enamik olid kas uued või kasutasid olemasolevaid mehhanisme ilma suuremate muudatusteta, suurendades vaid nende eelarvet. Ligi viiendik meetmetest keskendus tarneahela toimimisele (näiteks rohekoridorid), kümnendik meetmetest hõlbustasid põllumajanduse ja toiduainete tarneahelate toimimist (näiteks e-kaubandus, mis jääb arvestatavas mahus püsima ka pärast kriisi), 69% meetmetest olid mõeldud ajutiseks leevenduseks ja peaksid peagi lõppema, mitte muutuma tavapäraseks (näiteks kahjude kompenseerimine ettevõtjatele või toiduabi).

22 Euroopa Liidu liikmesriigile andis Euroopa Komisjon kuni 31. märtsini 2021 riigiabi load ajutise riigiabi raamistiku alusel, et toetada oma põllumajanduse ning toidutööstuse ettevõtjaid või laiemalt maapiirkondade ettevõtteid. Seda tehti nii toetusena, soodusintressiga laenude ja garantiidena kui ka käibemaksusoodustusena eri sektorites; kokku anti riigiabi 1,6 miljardi euro ulatuses (sh Eestis 217,3 miljoni euro väärtuses).

Joonis 2. Ajutise riigiabi raamistiku alusel planeeritud toetus toidutootmisele ja maapiirkondadele Euroopa Liidu liikmesriikides, mln eurot.

Hoolimata võetud meetmete hulgast ja toetuste suurtest summadest leitakse raportis, et praegune toetuspoliitika ei ole piisav toidusüsteemide vajaduste tõhusaks katmiseks järgmistel põhjustel.

  • Potentsiaalselt moonutavate toetuste osatähtsus on kõrge (60% kogutoetusest) – enamik sellest toetusest tõstab maa ja tootmissisendite hinda ega suurenda tootjate sissetulekuid, vaid soodustab turunõudlust eiravat tootmist, suurendades survet keskkonnale. Vähe on riike, kes suudavad selliste meetmetega tagada tootlikkuse kestlikku kasvu.
  • Turuhinnatoetus ja piirimeetmed mõjuvad halvasti globaalsele toidujulgeolekule, nõrgestades kaubandustasakaalu ja takistades ressursside tõhusat jaotust.
  • Tootmiskohustusega seotud toetused mõjuvad toiduga kindlustatusele hästi, kuid nende jaotus on ebaühtlane ja väga vähe keskkonnahoiule suunatud.
  • Üldiste riiklike teenuste puhul teadmussiirdele, innovatsioonile, bioohutusele ja taristule suunatud toetuse väike osatähtsus – need valdkonnad on otsustava tähtsusega, et tagada toiduga kindlustatus, sissetulek tootjatele ja säästlik ressursikasutus.

OECD soovitab vähendada moonutava toetuse osatähtsust, suunata sissetulekutoetust vajaduspõhiselt kooskõlas üldiste sotsiaalpoliitika suundadega ja suunata avaliku sektori kulutusi enam innovatsioonisüsteemi. Selliselt tüürituna võimaldaks põllumajanduspoliitika paremini toetada tootlikkuse kestlikku kasvu ja toidutootmise erinevatele riskidele vastupanuvõime suurendamist ning kiirendada edusamme toidusüsteemide ees seisva kolmikprobleemi lahendamisel. Eesti jaoks tähendaks see sisuliselt sisenditoetuse (näiteks erimärgistatud diislikütuse aktsiisisoodustuse) vähendamist, teadus- ja arendusprojektide, nõustamissüsteemi ning teadlase ja tootja vahelise koostöö suurendamist, nagu ka tasakaalu leidmist sotsiaal-majanduslike ning keskkonnahoiuga seotud vajaduste vahel.

Kogu raportit saab lugeda OECD veebilehelt.

Kommenteerimine on suletud.

Create a website or blog at WordPress.com

Up ↑

%d bloggers like this: