Ühine põllumajanduspoliitika muutuste vankri ees

Juuni lõpus jõudsid Euroopa Parlament, Euroopa Komisjon ja Euroopa Liidu Nõukogu kokkuleppele ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) põhimõtetes aastateks 2023–2027. Mida toob saavutatud kokkulepe kaasa Eesti põllumehele, sellest kirjutab blogipostituses maaeluminister Urmas Kruuse.  

Euroopa rohelist kokkulepet toetav ühine põllumajanduspoliitika, mida peetakse senisest õiglasemaks, keskkonnahoidlikumaks ja paindlikumaks, tähistab muutuste algust Euroopa põllumajanduses. Põllumajandusvolinik Janusz Wojciechowski on kokkulepet iseloomustanud järgmiselt: „Uues ÜPPs on kõrgemad keskkonna-, kliima- ja loomade heaolu eesmärgid ühendatud toetuste õiglasema jaotamisega, eelkõige väikestele ja keskmise suurusega põllumajanduslikele pereettevõtetele ning noortele põllumajandustootjatele.“

Kuni kokkuleppe saavutamiseni käisid Euroopa Liidu tasandil kõige olulisemad arutelud selle üle, kuidas ÜPP saaks senisest enam arvestada põllumajanduse sotsiaalsete aspektidega, milline peaks olema ÜPP keskkonnaambitsioon ning kuidas tagada õiglasem ÜPP.

ÜPP reformikokkuleppe põhielemendid

Selleks, et ÜPP arvestaks töötajate õigustega, lepiti kokku, et see hõlmab esimest korda ka sotsiaalseid tingimusi. See tähendab, et need, kes saavad ÜPPst toetust, peavad järgima Euroopa sotsiaal- ja tööõiguse aspekte. Kõiki neid nõudeid on põllumees ka siiani järgima pidanud, muudatusena seotakse aga pindala- ja loomatoetuste saamine liikmesriikides hiljemalt 2025. aastal sotsiaal- ja tööõiguse nõuete täitmisega, nii nagu see siiani on olnud näiteks keskkonna- või toiduohutusnõuete puhul.

Struktuursed muutused põllumajanduses ja sellega kaasnev kontsentreerumine, nii põllumajandusmaa kui ka -toetuste puhul, toimuvad kogu Euroopa Liidus. Protsessi pidurdamiseks näeb ÜPP reformikokkulepe ette vähemalt 10% otsetoetuste ümberjagamist väiksematele tootjatele. Kui meile järgmisel eelarveperioodil eraldatav otsetoetuste maht on ligikaudu miljard eurot, siis sellest vähemalt 100 miljonit eurot peaksime panustama väiketootmise säilimisse. Lisaks tuleks liikmesriikidel noorte kaasamiseks põllumajandussektorisse ja põlvkonnavahetusele kaasa aitamiseks eraldama summa, mis vastab 3%-le otsetoetuste kogueelarvest. Eelarve nähakse noortele ette sissetulekutoetuse, investeeringute või noorte põllumajandustootjate tegevuse alustamise toetamise kaudu.

Kõige suurema muutuse on ÜPP läbinud keskkonnaküsimustes. Suurem keskkonnaambitsioon tähendab täiendavate nõuete kõrval ka rohkem raha ja uusi toetusskeeme keskkonnale. Ametis oleva Euroopa Komisjoni prioriteediks on olnud rohepööre. Euroopa roheline kokkulepe koos mitmesuguste algatustega, teiste hulgas strateegia „Talust taldrikule“ ja elurikkuse strateegia, on need, mis Euroopa Liidus rohepöörde kaasa tooma peaks. Algatusi on lisandumas veel, nagu kliimapakett, millel on mõju ka põllumajandussektorile. Kõikide liikmesriikide panust keskkonna- ja kliimaeesmärkideni jõudmiseks hindab Euroopa Komisjon liikmesriikide ÜPP järgmise perioodi raha kasutamise kavade põhjal.

Uus keskkonnamõõde lisandub ka otsetoetustele. See tähendab, et iga liikmesriik peab koostama oma üheaastased ökokavad ehk keskkonnameetmete kogud. Kui liikmesriigi jaoks on ökokavade rakendamine kohustuslik, siis põllumehele on nendega ühinemine vabatahtlik. Eelkõige annab see võimaluse premeerida põllumeest kliima- ja keskkonnasäästlike tavade järgimise ja seeläbi avaliku hüve pakkumise eest. Ökokavadeks nähakse ette vähemalt 25% otsetoetuste eelarvest, mis Eesti puhul on aastatel 2023–2027 üle 250 miljoni euro.

Lisaks sellele tuleb vähemalt 35% maaelu arengusse suunatavast rahast eraldada keskkonna- ja kliimaeesmärkide täitmiseks. Selleks kasutavad liikmesriigid keskkonnahoiule ja loomade heaolu tagamisele suunatud, aga ka investeeringumeetmeid.

Valikukohad Eesti põllumajandusele

Aastatel 2023–2027 on meil kasutada miljard eurot otsetoetusteks ja 440 miljonit eurot maaelu arengu toetusteks. Kui siia lisada raha, mis on kasutamiseks üleminekuperioodil, mil jätkub vana poliitika ja kasutame ka uut raha (383 miljonit eurot otsetoetusteks, 258 miljonit eurot maaelu toetusteks), siis on meil järgneva seitsme aasta jooksul põllumajandus- ja toidusektori ning maapiirkonna arendamiseks kasutada kokku ligikaudu kahe miljardi euro ulatuses Euroopa Liidu rahastust.

Kus on rahajagamist, seal on alati ka palju kirglikku arutelu selle üle, kellele ja kui palju seda peaks jaguma. Esmalt peaksime aga meelde tuletama, mis on meie kaugem ja suurem eesmärk. Kui vaadata mõttevahetust selle üle, mida kahe miljardi euro jagamine kaasa toob, siis võib kohati jääda mulje, nagu alustaksime protsessiga nullist. Päris nii see siiski ei ole. Kompass, mis näitab, kuhu me järgmise 10 aastaga jõuda tahame, on meil olemas. Põllumajanduse, toidutootmise, aga ka maapiirkondade arengusuunad oleme sektoriga ühiselt kokku leppinud põllumajanduse ja kalanduse valdkondlikus arengukavas aastani 2030 (PõKa 2030). PõKa 2030 visioon on see, et Eesti toit oleks hinnatud ja maal hea elada, ning eesmärk, et Eesti toit oleks eelistatud, elukeskkond ja elurikkus hoitud, toidusektori ettevõtted edukad ning maa- ja rannakogukonnad elujõulised. ÜPP koos oma võimaluste ja eelarvega peab aitama meil PõKa 2030 eesmärke saavutada.

Kohapealsed otsused sünnivad kohaliku strateegiakava alusel

ÜPP raha kasutamiseks koostab iga liikmesriik oma strateegiakava. Oleme juba mitu aastat seda riiklikult ette valmistanud. Strateegiakava hõlmab endas ÜPPd kogu selle ulatuses (otsetoetused ja maaelu arengu toetused). Kogu ÜPP ühine planeerimine ühe katusdokumendi all on tubli samm edasi terviklikuma põllumajanduspoliitika suunas. Samuti annab see meile varasemaga võrreldes enam paindlikkust ÜPP-siseste valikute tegemiseks.

Kaks miljardit eurot valdkonna arengu suunamiseks on kahtlemata suur summa. Arvestades aga lisanduvaid uusi kohustusi ja katsumusi, teame juba praegu, et kõigi vajaduste katmiseks sellest ei piisa. Seda kaalukamad on valikud, mida me ÜPP rakendamisel teeme, ja seda enam peame otsima tasakaalu eri vajaduste, prioriteetide ja väljakutsete vahel, mis meid lähiaastatel ees ootavad. Kuigi enda särk on ihule kõige lähemal, siis peaksime neis valikutes ja aruteludes hoidma silme ees suurt pilti ja vältima valdkondade omavahelist vastandamist ning, mis veelgi olulisem, valikuid ja arutelusid ei tohiks juhtida üksikute toetusskeemide ühikumäärad.

Keskkonnahoid on enamat kui ilusad sõnad

Tahame me seda või mitte, kliimas ja keskkonnas toimuvad muutused on reaalsus, millega tuleb tegeleda. Ja tegeleda mitte seepärast, et Euroopa Liit on meile ette kirjutanud, kui suure osa me ÜPP rahast keskkonna- ja kliimaeesmärkide täitmiseks ette peame nägema, vaid seepärast, et pikas perspektiivis mõjutab see ka meie konkurentsivõimet.

Ükski euro, mille me panustame keskkonnahoidu, ei ole põllumehe taskust kaotsi läinud. Vastupidi, iga selline euro jõuab just põllumehe taskusse, seda nii otseselt kui ka kaudselt. Keskkonnatoetuste taotleja on põllumees; põllumees, kes on otsustanud, et ta soovib keskkonna heaks teha midagi enamat, ning keda ühiskond selle kui endale pakutava avaliku hüve eest keskkonnatoetuste näol premeerib. Kui tänu sellele on paremini hoitud meie keskkond, kus kasvatatakse ja toodetakse ka meie toit, siis ühiskonna kasvavate nõudmiste ja ootuste valguses saab sellest ühel hetkel meie konkurentsieelis.

Selleks, et see nii läheks, peame suutma olla kohanemisvõimelised ja kehastuda ka suunanäitajaks. Kui püüame üksnes maksimeerida toetust praeguste põllumajandustavade eest, siis see pikas perspektiivis soovitud tulemust ei anna. Küll aga võib keskkonda hoidev tootmine läbi tarbijate tulevikus ka turult suuremat tulu tuua.

Põllumajandustootmine katab toidulaua

Keskkonna ja kliima kõrval on samavõrd oluline ka meie toidutootmisvõimekus. Toidutootmine on riigi jaoks strateegiline valdkond ning igal põllumehel selles hindamatu roll. Poliitikavalikud peavad tagama, et suudaksime end võimalikult mitmekesiselt toiduga varustada.

Toidutootmise ja tarneahelate toimepidevus on viimase aastaga COVID-19 kriisi puhkedes ja selle järel omandanud senisest oluliselt suurema kaalu. Kas meie põllumajandussektori praegune struktuur tagab toimepidevuse ka tulevikus?

Kuigi meie põllumajandussektor on viimase paarikümne aastaga teinud läbi väga suure arengu ja oleme nüüdseks tootmises väga efektiivsed, siis selle üheks kaasnähuks on olnud ka sektori kiire kontsentreerumine. Ilma kuidagi kahtluse alla seadmata iga tootja panust sellesse, et meie toidulaud oleks kaetud, tuleb siiski tõdeda, et ühelt poolt majandusreaalsuse tulemusel, teiselt poolt aga ka toetuste jagamisel tehtud valikute tulemusel on tänaseks päris palju peretalusid oma tegevuse lõpetanud. Otsetoetustest, mis peaksid andma põllumehele baassissetuleku ja tagama toimetuleku mitmesugustes olukordades, läheb praegu suur osa (90%) 23%-le toetussaajatest. Kuigi toetuste ümberjagamisega seda trendi täiesti muuta ei saa, siis saaks see siiski aidata kaasa meie põllumajanduse struktuuri säilimisele võimalikult mitmekesisena.

Mitmekesisus on see, mis aitab meil maandada riske toidutootmise toimimisel. Kindlasti ei tähenda see aga seda, et olemasolevaid struktuure peaks kuidagi lõhkuma. Otsused, mida teeme ümberjaotava toetuse puhul koosmõjus muude meetmetega (tootmiskohustusega seotud otsetoetused, ökokavad), võiks kaasa aidata sellele, et toetus mõjutaks senisest vähem renditurgu, ei kumuleeruks senisel kujul rendihinnas ning võimaldaks maa hoida tegevpõllumehe käes. Sellest oleks võita nii väikesel kui ka suurel põllumehel.

Kokkuvõtteks

Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika reformipaketi kokkulepe on oluline verstapost ligikaudu viis aastat toimunud läbirääkimistel. Reformipakett toetab paljuski seniseid Euroopa Liidu poliitikaid, aga ka ühiskonnas laiemalt aset leidvaid trende ja suundumusi, mille üheks osaks on ka kõrgemad ootused toidutootmisele. Ühtpidi on see meie põllumajandussektori ja toidutootmise jaoks suureks katsumuseks, kuid targa ja läbimõeldud tegevuse korral saame teha sellest oma eduloo. See eeldab, et me ei jää üksnes normide passiivse ülevõtja rolli, vaid suudame hoitud keskkonnas näha ka võimalusi ja konkurentsieelist. Selleks, et luua keskkond, kus meie inimesed ja ettevõtted saaks olla edukad, tuleb otsida kõigi valdkondade ühisosa, osata teha kompromisse ning langetada kestlikke ja tulevikku vaatavaid otsuseid.

Kommenteerimine on suletud.

Create a website or blog at WordPress.com

Up ↑

%d bloggers like this: