Kuidas jõuti 30 aastaga põllumajandussaaduste riiklikust tellimusest toidu turutingimustel tootmiseni?

Viimase 30 aastaga on Eesti põllumajandustootmises muutunud palju. Kui 1990ndate algul kehtis veel riiklik tellimus ja põllumajandussaaduste jaotus, siis ajapikku hakati üle minema turumajandusele ning soodustama konkurentsi tekkimist põllumajandussaaduste varumisel ja realiseerimisel. Kuidas see protsess viimase 30 aastaga kulgenud on, sellest annab ülevaate Maaeluministeeriumi majandus- ja keskkonnaanalüüsi büroo nõunik Katre Kirt.

Põllumajandussaadustele kehtis 1991. aasta kevadel veel riiklik tellimus, mis saagi koristuse ajaks lõpetati

Eesti taasiseseisvumise üleminekuperioodiga kaasnes palju ebakindlust põllumajandussaaduste tootmises. Veel 1991. aasta kevadel olid põllumajandussaaduste tootmise languse pidurdamiseks ja vabariigi elanikkonna toiduainetega varustamiseks kehtestatud teraviljale kokkuostuhinnad, et tõsta huvi teraviljatootmise vastu.

Teravilja kasvupind oli hakanud tasapisi vähenema alates 1980. aastast. Saagikus hektari kohta oli tagasihoidlikul 2,2 tonni tasemel ja ligi miljon tonni teravilja tähendas toodangut 610 kg elaniku kohta, mis võrdluses 2020. aastaga on poole vähem.

Tõuloomadele olid kehtestatud väljaveokvoodid ning kokkuostuhinnad olid loomakasvatussaadustele riiklikult kokku lepitud. Sel ajal toodeti elaniku kohta rohkem piima (700 kg), liha (97 kg) ja mune (358 tk) kui 30 aastat hiljem (2020. aastal vastavalt 638 kg, 60 kg, 120 tk) ning loomakasvatustoodangu väärtus moodustas 66% põllumajandustoodangu väärtusest.

Hoolimata turukõikumistest on põllumajandustoodangu väärtus praeguseks ligi kolm korda suurem kui kolm aastakümmet tagasi ja loomakasvatuse osa moodustab sellest 42%.

Enne iseseisvumist korraldas riik ka välisriikidest söödakoristustehnika, liha- ja piimatööstuse seadmete varuosade, taimekaitsevahendite, veterinaarravimite, maitseainete ja pakendimaterjali ostmise. Samuti tagati põllumajandus-, liha- ja piimatööstuse ettevõtete ja talumajapidamiste krediteerimine ning ühtne maksustamissüsteem. Enne erastamisprotsessi oli soov tagada olemasolevate põllumajanduslike põhivahendite tootmisprotsessis hoidmine.

Oluliseks peeti tõuaretust ja seemnekasvatust, mida subsideeriti riigieelarvest. Samuti loodi innovatsioonifond, millega toetati põllumajandusettevõtetele ja taludele uute masinate väljatöötamise ja tootmisega seotud ettevõtlust. Lisaks oli eesmärk rekonstrueerida ja moderniseerida olemasolevad tootmisbaasid. Soodustingimustel anti laene ja eraldati materiaal-tehnilisi ressursse loodavatele suurtaludele, kus oli vähemalt 100 looma või 100–150 hektarit maad. Samuti püüti leida riigieelarvest raha erinevatest looduslikest ja majanduslikest tingimustest tuleneva tuluerinevuse kompenseerimiseks.

Juba 1991. aasta suvel lõpetati riiklikud tellimused ja põllumajandussaaduste jaotus, et kiirendada turusuhetele üleminekut ning soodustada konkurentsi tekkimist põllumajandussaaduste varumisel ja realiseerimisel. Ettevõtted said õiguse toimetada otselepingute alusel. Fikseeritud jaehinnad jäid  liha-, piima- ja leivatoodetele ning hulgikaubandus oli Põllumajandusministeeriumi korraldada. Sel ajal kulus elanike sissetulekutest u 36,4% toidule; võrdluseks – 2020. aastal kulus selleks 21%.

Toidutootmise toetamise põhimõtted on ajas muutunud

Iseseisvuse algusaastail reguleerisid põllumajandust ja põllumeeste tööd Eesti oma õigusaktid, kuid juba alates 1995. aastast hakkasid rahastamist ja toetussüsteemi tasapisi mõjutama Euroopa Liidu reeglid. Pidime olema valmis ühinemiseks Euroopa Liiduga, et pääseda 500 miljoni tarbijaga ühisele turule. Pärast liitumist kujundab Eesti toidutootmist oluliselt liidu ühine põllumajanduspoliitika.

Toidutootmise toetamise põhimõtted on ajas muutunud. Aastatel 1993–1997 suunati riigi raha peamiselt arengutoetusteks (kokku u 20 miljonit eurot) – toetati intressimakseid, anti aktsiisisoodustust, rahastati maaparandust ja lupjamist. Umbes 5,2 miljonit eurot suunati nõuandesse, tõuaretusse, tauditõrjesse ja looduskahjude hüvitamisse. Euroopa Liiduga ühinemisele eelneval perioodil (1998–2003) alustati konkreetsete põllumajandussaaduste tootmisega seotud toetuste maksmist. Välja valiti piimalehmade, ammlehmade, noor- ja nuumveise, ute, sertifitseeritud seemne, kartuli, puu- ja köögivilja ning marjade, tera- ja kaunvilja kasvatamine ning toetust maksti kasvupinna hektarite või loomade arvu alusel kokku u 110 miljonit eurot ehk ligi 44% kogutoetusest. Lisaks jätkati arengutoetuste maksmisega (kokku u 45 miljonit eurot) ja üldiste toetustega (u 10 miljonit eurot) – muuhulgas turgutati ühistegevust ja alustati koolipiima programmiga.

Ajavahemikul 2000–2006 rakendus Kesk- ja Ida-Euroopa maade põllumajandusele ja maaelule antava erakorraline Euroopa Liiduga liitumise eelse abi programm (SAPARD – inglise „The Special Accession Programme for Agricultural and Rural Development“). Selle rakendamise aluseks oli iga kandidaatriigi koostatav nn maaelu arengukava, Eestis investeeringutoetuste programm põllumajandusele ja maaelule. Esimesed maksed SAPARDist jõudsid Eesti põllumajandustootjateni 2002. aastal, kokku kogu perioodi jooksul 67 miljonit eurot. Ühisest Euroopa Liidu rahakotist toetuse jagamiseks loodi 2000. aastal makseasutus PRIA.

Alates Euroopa Liiduga ühinemisest 1. mail 2004 võib jaotada toetusperioodid järgnevalt: esmalt aastad 2004–2006, edasi liidu finantsperioodide järgi – 2007–2013 ja 2014–2020.

Allikas: Maaeluministeeriumi aegread

Euroopa Liiduga liitumisel hakati maksma ühtset pindalatoetust

Aastatel 2004–2006 suunati kogutoetusena põllumajandusse ja maaelu arengusse 330 miljonit eurot. Jätkati tootmisega seotud toetuste (24% kogutoetuste summast) ning alustati ühtse pindalatoetuse maksmist Euroopa Liidu eelarvest, et stabiliseerida põllumajandustootjate sissetulekut.

Eesti kasutas ja kasutab senini lihtsustatud skeemi, kus liidu eelarvest eraldatav otsetoetuste kogusumma makstakse välja taotletud hektarite kohta. Eelarve jaotus kujunes 30. aprillil 2004. a liidus kehtinud toetuse ja liikmesriigile määratud toetusõiguste alusel. Alustasime 2004. aastal 25% Euroopa Liidu otsetoetuste tasemest, lootuses jõuda 100%ni aastal 2013. Nüüdseks teame, et alles aastaks 2027 oleme jõudmas 79%ni Euroopa Liidu keskmisest. Seejuures mängib rolli maakasutuse laienemine – liitumisel võeti aluseks 800 000 ha, nüüdseks on aga põllumajanduses kasutatav toetusõiguslik pind suurenenud u miljoni hektarini. Seoses liidu maaelu arengufondist kaasrahastatavate toetuste rakendamisega lisandusid senistele ka keskkonnatoetused, mis alguses moodustasid u 13% kõikide põllumajandusele ja maaelule suunatud kogutoetuste summast.

Finantsperioodil 2007–2013 võttis Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika suuna sissetulekutoetuste tootmisest lahti sidumisele. 2004. aastal liitunud riikidele jäi võimalus kasutada riiklikku täiendavat otsetoetust, sealhulgas tootmisega seotult rakendati Eestis seda võimalust põllukultuuride (kuni 2009. aastani), ammlehmade ja uttede kasvatamise puhul. Muudatuse tulemusel langes tootmisega seotud toetuste osatähtsus 4%le kogutoetusest (1,683 miljardit eurot) ning sissetulekutoetusi maksti peamiselt sõltumatult tootja tootmisotsustest.

Arengutoetused (kokku u 885 miljonit eurot) jõudsid põllumajandustootjate ja maapiirkondadeni 2007.–2013. perioodi maaelu arengukava kaudu, seejuures suurenes keskkonnatoetuste osa (20% kogutoetusest). Sellesse perioodi jääb ka ülemaailmne finantskriis.

Nullindate lõpus kaasajastati Euroopa Liidu toetussüsteemi

2009. aastal läbis Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika nn tervisekontrolli, mille käigus kaasajastati ja lihtsustati toetussüsteemi. Tulemusena vähendati piiranguid tootjatele, et nad suudaksid paremini toime tulla muutustega turul, lepiti kokku piimakvootide kaotamine 2015. aastast ja riiklikud sekkumiskokkuostud sooviti muuta paremaks turvavõrguks.

Toetuste vähendamise süsteemi ehk modulatsiooniga sooviti vähendada tootjate otsetoetusi ning suunata summad pigem maaelu arengusse. Juba hakati rääkima kliimamuutustega kaasnevast kohanemisvajadusest. Toetusõiguslik põllumajandusmaa ei olnud enam piiratud 800 000 hektariga ja liikmesriikidele jäeti võimalus maksta seotud toetuseid haavatavatele sektoritele. Eesti kasutas võimalust toetada kohalikku piimatootmist ja seakasvatust Euroopa Liidu vahenditest. Samuti tõsteti esile põlvkondade vahetuse probleem ning hakati maksma noore põllumajandustootja otsetoetust. Tootjad pidid arvestama esmaseid keskkonna, loomade heaolu ja toidustandardite nõudeid nn nõuetele vastavuse süsteemi alusel.

Eelmise aastaga lõppenud finantsperiood (2014–2020) arvestas suures osas 2009. aasta tervisekontrolli käigus kokku lepitut. Ühise põllumajanduspoliitika n-ö I samba (otsetoetused põllumajandustootjatele ja turukorraldusmeetmed) osatähtsus suurenes 46% pealt 56%le hoolimata  Eesti otsusest suunata osa I samba esialgsest eelarvest II sambasse arengu- ja keskkonnatoetusteks.

Sellesse perioodi jääb mitu erinevat kriisi (Vene embargo, piimakvootide kaotamine, sigade Aafrika katku puhangud, põuad ja liigniiskus, koroonapandeemia algus) ja nendega toimetulekuks maksti mitut erinevat erakorralist turukorraldustoetust. Tootmisega seotud toetuste osa kogueelarves (1,931 miljardit eurot) oli marginaalne (2%), kuid keskkonnatoetused moodustasid viiendiku.

Alates 1993. aastast kuni 2020. aastani on suunatud Eestis toidu tootmisesse ja maapiirkondade arengusse 4,26 miljardit eurot, sellest 74% on rahastatud Euroopa Liidu fondidest.

Viimaste aastakümnetega on oluliselt muutunud põllumajandussektori struktuur

Oleme jõudnud toidutootmise toetamisel põllumajandustootmiseni, kus tootja saab ise otsustada, mis saadus ja tootmisviis talle sobivaim on ning tema sissetulekuid kõige paremini suurendab. Samas on turule orienteeritus muutnud oluliselt ka põllumajandussektori struktuuri. 1989. aasta lõpus oli Eestis veel 192 kolhoosi ja 126 sovhoosi, mis erastati põllumajandusreformi käigus valdavalt nn siseringile, mida korraldas majandi juhtkond, ja omanikeks said selle liikmed ja töötajad.

Mitmed suured põllumajandustootjad on endiste majandite järglased. Viimase põllumajandusloenduse (2020. a) andmete alusel toodab ligi 600 majapidamist 70% kogu põllumajandustoodangust. Pikale veninud omandireformi käigus moodustati 1991. aastal 2339 talu; 1996. aastaks oli neid 19 767. Kui võrrelda põllumajandusloenduse andmetel talusid füüsiliste isikute majapidamistega, siis 2020. aastaks oli neid järel vaid 7708.

Praegu on käsil esimene üleminekuaasta eelmiselt finantsperioodilt uuele, aastaid 2021–2027 hõlmavale perioodile. Tulevikku vaadates peab toidu tootmisprotsess muutuma veelgi keskkonda hoidvamaks. Euroopa Liit on seadnud eesmärgi minna üle süsinikuneutraalsusele ning kokku leppinud mitu strateegiat selle saavutamiseks. Eesmärk plaanitakse saavutada muu hulgas mahetootmise laiendamise, taimekaitsevahendite kasutamise vähendamise ja tootmisest tekkivate kasvuhoonegaaside heitme vähendamise kaudu. Raiskamise vähendamine, koostöö ja läbimõeldud tegevused aitavad põllumehel uute nõuetega toime tulla. Riigi pakutav toetus säilib ka aastateks 2021–2027 – kokku enama kui kahe miljardi euro ulatuses.

Kommenteerimine on suletud.

Create a website or blog at WordPress.com

Up ↑

%d bloggers like this: