Toiduohutuse tagamise arengust viimastel aastakümnetel

Toidukaupade liikumisega riikide vahel võib kaasneda risk tarbijate tervisele, mistõttu on toiduohutus oluline teema kogu maailmas. Ka Euroopa Liit pöörab toiduohutusele väga suurt tähelepanu ning seetõttu on see ka üks Maaeluministeeriumi olulisemaid tegevusvaldkondi. Kuidas toiduohutuse valdkonna korraldamine on viimastel aastakümnetel muutunud, sellest annavad ülevaate Maaeluministeeriumi toiduohutuse osakonna juhataja asetäitja Anneli Tuvike, loomatervise ja ‑heaolu büroo juhataja Enno Piisang ning toidu keemilise ja bioloogilise ohutuse büroo peaspetsialist Elsa Peipman.

Foto: Pixabay

Toiduohutuse tagamise eest vastutab nii toidu käitleja kui ka tarbija

Riigi kohus on jälgida, et meie söödav toit oleks päritolust sõltumata ohutu. Selleks töötab Maaeluministeerium välja nõudeid ja õigusakte ning teeb toiduga seotud valdkondades tegutsevate ettevõtjate ehk toidukäitlejate seas teavitustööd toiduohutuse nõuete teemal. See tähendab, et loodud õigusraamistik peab olema toidukäitlejale arusaadavaks tehtud.

Toidukäitleja teadlikkuse tõstmiseks on Maaeluministeeriumil juba aastaid väga hästi toimiv riiklik teadmussiirde programm, mille raames koostatakse toiduohutusest teabematerjale ja käsiraamatuid, korraldatakse infopäevi, täienduskoolitusi ning konverentse.

Toiduohutuse tagamiseks peavad kõik toidukäitlejad järgima üldpõhimõtteid ning olema kursis kehtestatud nõuetega. Peamine printsiip on see, et turule ei tohi viia ohtlikku toitu ning vastutus toiduohutuse tagamise eest lasub toidukäitlejal.

Riik valvab selle üle, kas toidukäitlejad on mõistnud oma kohustusi ning kas nad täidavad nõudeid. Järelevalvet teeb Eestis Põllumajandus- ja Toiduamet.

Toidukäitlejate hulk on viimasel kahel aastakümnel oluliselt kasvanud. Kui 2004. a oli Eestis 11 791 toidukäitlejat, siis nüüdseks on see arv pea 30% suurem. Kasvu põhjuseks on olnud eelkõige eraelamus toidu müügiks valmistajate arvu suurenemine. See on toonud järelevalveasutusele kaasa oluliselt suurema töömahu.

Vastutus toiduohutuse tagamise eest lasub ka tarbijal. Tarbija roll on toitu säilitada ja valmistada selliselt, et ta ei seaks enda tervist ohtu.

Toiduga seotud arengud on kohati vastuolulised

Kui 1990ndaid iseloomustas kesine kaubavalik toidupoes, siis praegu on meie toiduvalik enam kui küllaldane. Toidutootjad pööravad ka pidevalt suurt tähelepanu innovatsioonile, et leida üha uusi nišše või tulla ringiga tagasi millegi vana ja hea juurde. 30 aastat tagasi suutis vaevalt keegi Eestis ette kujutada, et ka putukaid võiks süüa. Praegu aga on meil juba osa putukaliike toiduks kasutusel ning tööstused teevad jõuliselt tootearendust, et pakkuda tarbijatele uusi, tervist toetavaid ja keskkonda säästvamaid toiduvalikuid.

Võib siiski öelda, et praegu on toiduga seotud arengud kohati vastuolulised – samal ajal kui 20% toodetavast toidust raisatakse, elab 300 000 inimest Eestis absoluutses või suhtelises vaesuses. Selle juures aga suureneb ülemäärase kehakaaluga inimeste arv – üle poole täiskasvanud elanikkonnast on ülekaalus, mis põhjustab toitumisega seotud haiguste laialdast levikut ja sellega seotud suuri tervishoiukulusid. Ka Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuringute kohaselt on ülekaaluliste õpilaste osakaal tõusmas. Viimase 20 aastaga on ülekaaluliste õpilaste osakaal kahekordistunud, olles 2018. a seisuga 17%.

2021. a avaldatud toidujäätmete ja toidukao tekke uuringust näeme, et Eestis tekib kokku ligikaudu 167 000 tonni toidujäätmeid ning sellest ligi poole moodustab toidukadu. Ära visatakse liiga palju toitu, mida oleks saanud varem tarvitades või teistmoodi säilitades või töödeldes veel süüa. Kõige enam toitu raisatakse kahjuks kodudes, kuid palju läheb toitu raisku ka jaekaubanduses ning toidu esmatootmisel. Olukorra lahendamiseks saame igaüks anda oma väikse panuse, plaanides paremini oma oste ja toitumist. Toitu tuleks osta ja tarbida just nii palju, kui on tervise seisukohast mõistlik.

Võrreldes 1990ndatega saab tarbija nüüd toidu pakendilt oluliselt rohkem infot. Toitu ostes saab teha teadlikumaid toitumisotsuseid, kuna toote pakendilt leiab infot ka selle toitainesisalduse kohta (energia, valgud, rasv, süsivesikud jne). Samuti lubatakse nüüd pakendil esitada ka toitumis- ja tervisealaseid väiteid, kui need on leidnud teaduslikku tõendust. Töö käib selle nimel, et leida veelgi paremaid lahendusi toitainesisaldust käsitleva info edastamiseks.

Lisaks võib välja tuua, et toidutekkelisi nakkushaigusi esineb stabiilselt üpris vähe, püsides alla 200 haigestumisjuhu 100 000 elaniku kohta aastas ning viimasel paaril aastal on haigestumiste arv ka märkimisväärselt langenud.

Arengud veterinaarias

Veterinaaria valdkonda on 30 aasta jooksul korduvalt reorganiseeritud. Veterinaarinspektsioonist sai Veterinaaramet, seejärel Veterinaar- ja Toiduamet ning nüüd on järelevalveasutuse nimi Põllumajandus- ja Toiduamet. Sellega koos on muutunud ka ameti pädevused ja tegevuste ulatus.

Muutunud on loomataudide esinemise seis Eestis. 1990ndatel oli ainus probleem marutaudi laialdane levik. Nullindatel alguse saanud metsamarutaudi tõrje on kujunenud edulooks kogu Euroopa Liidus ja Eesti on sellest taudist vaba. Samas ei ole uute ohtlike loomataudide levik Euroopas jätnud puutumata ka Eestit – 2000ndatel ja viimasel kümnendil on meil olnud Newcastle´i haiguse ja linnugripi puhanguid ning juba kuuendat aastat levib Eestis sigade Aafrika katk.

Uueks katsumuseks veterinaarias on mikroobide resistentsuse leviku tõkestamine. See on oluline sotsiaalne probleem, mis hõlmab mitut valdkonda, nt humaan- ja veterinaarmeditsiini, loomakasvatust, põllumajandust, keskkonda ning kaubandust. Mikroobide resistentsuse levik on tihedalt seotud antibiootikumide ja teiste antimikroobsete ravimite kasutamisega põllumajanduses ja lemmikloomadel; selle tõkestamiseks on välja töötatud mikroobide resistentsuse vähendamise tegevuskava veterinaarmeditsiinis.

Euroopa Liiduga liitumiseks ettevalmistuste tegemise käigus alustati ka loomsete kõrvalsaaduste käitlemise süsteemi kavandamist, sest selline võimekus Eestis puudus ja hukkunud loomad ning tapajäätmed maeti maha. Praegu tegeleb kõrvalsaaduste kogumise ja kõrvaldamisega AS Vireen. Tegu on eduka ja uuendusmeelse ettevõttega, mis abistab Põllumajandus- ja Toiduametit ka taudikollete likvideerimisel. Loomseid kõrvalsaadusi matta enam ei tohi.

Üheksakümnendaid iseloomustas lõhe ühiskonna väärtushinnangute ja õigusraamistiku arenemise vahel

Viimased 30 aastat on veterinaarias olnud olulisel kohal järelevalve loomaheaolu nõuete järgimise üle, mis enne iseseisvuse taastamist ajal ei olnud tähelepanu keskmes. Nendes ettevõtetes, kes jätkasid tegevusega 2000ndate alguseni ja sealt edasi, paranes toiduohutuse tase hüppeliselt. See oli kahe protsessi tulem – ühelt poolt nn euroopalik õigusraamistik ning teisalt põllumajanduspoliitika muutus koos Euroopa Liidu liitumiseelse abiga.

Lõhe ühiskonna väärtushinnangute ja õigusraamistiku arenemise vahel oli üks seda perioodi paremini iseloomustavaid märksõnu. Normiks oli Eesti õigusraamistiku väga kiire harmoneerimine Euroopa Liidu õigusega tingimustes, kus sotsiaalne tellimus selleks puudus. Ilmekaks näiteks on loomakaitse valdkond. Toona polnud suurele osale ühiskonnast loomade heaolu oluline teema, kuna meil oli oluliselt eksistentsiaalsemaid küsimusi ja probleeme, mis vajasid lahendamist. Ka Riigikogus küsiti loomade heaolu reguleerivate õigusaktide uuendamisel sageli, miks me tegeleme loomade heaoluga, kui suur osa lastest elab meil allpool vaesuspiiri.

Praeguseks on põllumajandusloomade pidamistingimused märkimisväärselt paranenud; 2018. aastal keelustati metsloomade kasutamine tsirkustes ning 2021. aastal võeti vastu otsus keelustada 2026. aastast karusloomade kasvatamine. Need näited ilmestavad hästi aastatega toimunud muutusi, mis on toonud loomade heaolu tagamise ühiskonnas olulisele kohale. Seda muutust on aidanud kujundada ka loomakaitseorganisatsioonide aktiivne tegevus.

Kuidas kujunes valdkondlik õigusraamistik?

Taasiseseisvumine tõi kaasa olukorra, kus NSVLi riiklik ja kohustuslik toiduohutuse standardite süsteem kaotas kehtivuse ning oli vaja luua Eesti oma õigusruum. 1990ndatel alustati toiduohutust reguleeriva õigusraamistiku ja järelevalvesüsteemi loomist. See tähendas põhimõttelisi muutusi nii toidu tootmisel, töötlemisel kui ka järelevalves. Esimene 1991. a-l Eesti Vabariigis vastu võetud seadus oli loomakaitseseadus.

1995. a loodi Sotsiaalministeeriumi haldusalasse Riigi Toiduamet ning samal aastal jõustus toiduseadus, millega pandi paika üldised toidukäitlemise põhimõtted ja järelevalve korraldus. Juba 1996. aastal otsustati Riigi Toiduamet reorganiseerida, mille tulemusena kuulus Põllumajandusministeeriumi struktuuri uus osakond – veterinaaria- ja toiduosakond, kelle ülesanne oli valmistada ette veterinaariat ja toiduohutust käsitlevaid õigusakte ja luua järelevalvesüsteem. Praegu kannab sama osakond Maaeluministeeriumis nimetust toiduohutuse osakond ning selle põhiülesanne on muu hulgas kavandada toidu- ja söödaohutuse, loomatervishoiu ja -kaitse ning põllumajandusloomade aretuse arengusuunad, töötada välja valdkondlikud arengukavad ja korraldada nende rakendamine. Oluline on, et toiduohutus oleks tagatud kogu toiduahelas talust taldrikule ehk et sidusus eri etappide vahel oleks hea.  

1999. aastal võttis Riigikogu vastu uue toiduseaduse ning veterinaarkorralduse ja loomatauditõrje seaduse, väljatöötamisel oli ka uus loomakaitseseadus. Peamine põhjus selleks oli vajadus lähendada Eesti õigusaktid Euroopa Liidus kehtivatele ja teistele rahvusvaheliselt üldtunnustatud normidele.

Alates Eesti liitumisest Euroopa Liiduga 1. mail 2004 rakendusid Eestis liidu vahetult kohalduvad määrused. Praegu töötame toiduohutusnõudeid välja koos teiste liikmesriikidega ühises otsustusprotsessis.

Riskihindamise süsteemi kujunemine

Toiduohutuse valdkonna õigusnormide koostamisel ja ohutusmeetmete rakendamisel lähtutakse Euroopa Liidus teaduspõhisuse printsiibist. Loodud on Euroopa Toiduohutusamet (EFSA), kes koostab teaduslikke riskihinnanguid ja annab poliitikakujundajatele sõltumatut teadusnõu. EFSA avaldab keskmiselt 500 riskihinnangut aastas, mis on aluseks riskijuhtimisotsuste tegemisel. Näiteks enne, kui lubatakse toidus kasutada mõnd E-ainet või lõhna- ja maitseainet, hindab EFSA põhjalikult aine ohutust ja tarbimiskoguseid ning annab selle ohutud piirkogused; samuti hindab amet keskkonnast tulevate või toidu töötlemisel tekkivate ainete ohutust ning annab soovitused ebasoovitavate ainete sisalduse vähendamiseks.

Maaeluministeeriumis tegutseb alates 2008. aastast EFSA kontaktasutus, mis korraldab Eesti teaduskoostööd ja infovahetust ametiga. Meie teadlased ja eksperdid osalevad EFSA koostöövõrgustikes, teadusprojektides ja teaduskomisjonides.

Lisaks EFSA antavatele arvukatele teadushinnangutele on meie õigusloome- ja järelevalveprotsessides sageli vaja ka täpsemat, kohalikke olusid arvestavat teadusnõu. Aastatel 2015–2021 korraldas teadlastelt ekspertnõu saamist Eesti Maaülikool. Sõltumatute teadushinnangute koostamise ja toiduohutuse riskidest teavitamise paremaks korraldamiseks loodi 2021. aastal uus riskihindamise osakond Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi koosseisu. Sellega kaasnenud suurem eelarve teadushinnangute tellimiseks võimaldab meil paremini arvestada ja toime tulla uute toiduohutusega seotud riskidega.

Varasemad toidujärelevalveasutused on liidetud üheks ametiks

1990ndatel oli toiduahela järelevalve väga killustatud ning toiduohutuse tagamise üle valvas seitse asutust – Taimekaitseamet, RE Riigi Viljasalv, Veterinaaramet, Tervisekaitseamet, Tarbijakaitseamet, Standardiamet ja Tolliamet. Toiduseaduse jõustumine 2000. a 1. jaanuaril tõi kaasa järelevalveasutuste töö ümberkorraldamise ehk seitsmest asutusest jäi kolm, kelle vahel jaotati toiduohutuse järelevalve ülesanded.

Vahepealsete muudatuste tuules on jõutud kogu põllumajandus-toiduahela järelevalve konsolideerida Maaeluministeeriumi valitusalasse kuuluvasse Põllumajandus- ja Toiduametisse.

Kommenteerimine on suletud.

Create a website or blog at WordPress.com

Up ↑

%d bloggers like this: