Ühiskond seisab silmitsi toidu üha suureneva raiskamisega, mis kurnab keskkonda ja põhjustab mitmesuguste ressursside asjatut kulu. Eestis tekkis eelmisel aastal toidujäätmeid 167 000 tonni ulatuses, millest raisatud toit oli ligikaudu 84 000 tonni. Samal ajal elab 300 000 inimest absoluutses või suhtelises vaesuses. Euroopa Komisjoni hinnangul on 10% kogu ära visatavast toidust seotud sellega, et inimesed mõistavad toidu säilimisaja märgistust valesti, kirjutavad Maaeluministeeriumi toiduohutuse osakonna juhataja asetäitja Anneli Tuvike ja valdkonna juht Katrin Lõhmus.
Säilimistähtaja märgistusega seotud probleemidele on korduvalt tähelepanu juhtinud ka Eesti Toidupank.
Kõige rohkem raisatakse toitu kodudes. Eesti inimesel tekib aastas keskmiselt 63 kg toidujäätmeid, millest 26 kg[1] võib lugeda raisatud toiduks. Sellest kõige suurema osa moodustavad köögiviljad, kuid võrdlemisi suur osa on ka valmistoidu jääkidel, puuviljadel ja piimatoodetel.
Mis on märgistuste „parim enne“ ja „kõlblik kuni“ erinevus?
Toidukäitleja määrab toidule säilimisaja märgistuse kas „kõlblik kuni“ või „parim enne“, kuid mis on nende mõistete vahe?
Märgistused „parim enne“ ja „kõlblik kuni“ ütlevadki sõna-sõnalt oma tähenduse.
“Kõlblik kuni” märgitakse kiiresti riknevale toidule, mis võib säilimisaja ületamisel muutuda lühikese aja jooksul inimese tervist ohustavaks, kuna sellise toidu koostis soodustab toidu riknemist põhjustavate mikroorganismide kasvu ja paljunemist või toksiinide tekkimist.
Kiiresti riknev toit on näiteks värske liha, kala ja toorpiim. Oluline on järgida pakendil esitatud säilitamis- ja kasutamistingimusi, mis annavad teavet toidu ohutu säilitamise, aga ka tarbimise tähtaja kohta avatud pakendi korral. Toitu, mille „kõlblik kuni“ kuupäev on möödas, ei tohi ühelgi moel turustada.
Märgistust „parim enne“ kandev toit on parimate omadustega märgitud kuupäevani, kuid selle möödumisel on toit veel mõnda aega piisavalt kvaliteetne ning ohutu, et seda süüa. Sellist märgistust kasutatakse enamasti pikema säilimisajaga toitude puhul, nagu näiteks leib ja sai, kuivained, maitseained ja küpsised. “Parim enne” kuupäeva ületanud toitu on lubatud müüa ja jagada eeldusel, et toit on ohutu. Lisaks tuleb müügikohas ostjaid teavitada sellise toidu säilimisaja möödumisest.
Toidukäitlejad (tootja, töötleja, valmistaja või pakendaja) vastutavad toidupakendil oleva info õigsuse eest ning peavad tagama toidu ohutuse ja kvaliteedi kogu säilimisaja vältel. Ka toidu säilimisaja ja säilitamistingimused töötab välja käitleja, võttes arvesse iga toidu omadusi ning töötlemis- ja säilitamistingimusi. Maaeluministeeriumi kodulehel on käitlejale selleks mitu abistavat juhendit.
Eestis võiks „parim enne“ märgistuse kasutamist kaaluda ka pastöriseeritud piimatoodetel
Riigikantselei ellu kutsutud innovatsiooniprogrammi raames töötasid Maaeluministeerium, Keskkonnaministeerium, Sotsiaalministeerium, Saaremaa vald ja Eesti Korteriühistute Liit välja mitu lahendust selleks, kuidas toitu vähem raisata. Ühe ettepanekuna pakuti välja muudatus, mille kohaselt võiks edaspidi kasutada piimatoodetel märgistuse „kõlblik kuni” asemel märget „parim enne”.
Paljude toitude puhul võib kaaluda kas ühe või teise märgistamise liigi kasutamist. Harjumuspäraselt kannavad Eestis piim ja piimatooted säilimisaja märgistust „kõlblik kuni“, kuid oma olemuselt ei kujuta nad kõik säilimise kuupäeva lõppedes sööduna endast kohe ohtu tervisele.
Põhjamaades on juba pikka aega kasutatud pastöriseeritud piimatoodete (nt piim, jogurt, hapukoor jne) puhul märgistust „parim enne“. Praktika on näidanud, et selline märgistus aitab toidu raisku minekut vähendada. Säilimisaja märgistus „parim enne“ viitab sellele, et kuupäeva möödumisel on pastöriseeritud piimatoodete kvaliteet veidi langenud, kuid need on enamasti veel söömiseks sobilikud. „Parim enne“ märgistus julgustab toitu ära tarbima.
Seetõttu soovitame toidukäitlejatel hinnata iga pastöriseeritud piimatoote puhul toiduohutuse riske (nt mikroorganismide arvukus, kasutatav pakend jne) ning võimalusel kasutada märgistust „parim enne“. Sellise ülemineku eelduseks on väga hea toiduhügieeni tase ettevõttes.
Lisaks on soovitused toidu märgistuse puhul järgmised.
- Pakendi märgistusel võiksid sõnad „parim enne“ ja säilimisaja kuupäev paikneda samas vaateväljas. See lihtsustab oluliselt toote säilimisaja mõistmist.
- Tarbijale võiks anda juhiseid toote tarbimise kohta pärast säilimisaja möödumist, kasutades väljendit „Enamasti hea ka pärast!“.
- Enne „parim enne“ kuupäeva ületanud toidu tarbimist tuleks kontrollida pakendi seisukorda ning toidu väljanägemist, lõhna ja maitset. Sellest tulenevalt soovitame märgistusel säilimisaja vahetus läheduses esitada lisateabe „Pärast säilimisaja möödumist – vaata, nuusuta, maitse“ või lühemalt „Vaata, nuusuta, maitse“. Lisateabe esitamiseks võib kasutada ka piktogramme.
Selge märgistus aitab vähendada toidu raiskamist ning annab panuse kestliku toidusüsteemi loomisse.
Säilimisaja märgistusele „parim enne“ üleminek võtab aega, kuna enne uuele märgistusele üleminekut peavad käitlejad hindama toiduohutuse riske iga toote puhul eraldi. Samuti nõuab märgistuse muutus pakendidisaini kohendamist ning mõistlik on olemas olevad pakendivarud lõpuni kasutada. Seega võib olla poes müügil sarnaseid piimatooteid, mis kannavad erinevat säilimisaja märgistust – „kõlblik kuni“ või „parim enne“.
- Kaupluses toitu ostes uuri selle märgistust.
- Kui jood piima ära juba täna või homme, võid julgelt valida lühema säilimisajaga toote.
- Tea, et „parim enne“ toode on enamasti hea ka pärast kuupäeva möödumist!
- Pärast „parim enne“ kuupäeva möödumist: vaata, nuusuta, maitse ning selle põhjal otsusta kas toit on söömiseks veel piisavalt hea!
Aitäh, et aitad vähendada toidu raiskamist!
[1] SEI uuring „Toidujäätmete ja toidukao teke Eesti toidutarneahelas“, 2021
Maablogi 