Otsetoetuste baasnõuete mõju põllumajandusettevõtetele

Põllumajandusuuringute Keskus (PMK) korraldas 2021. aastal põllumajanduslike otsetoetuste baasnõuete mõju uuringu, mis annab ülevaate sellest, kuidas on aastatel 2014–2020 makstud otsetoetustele kehtestatud baasnõuded mõjutanud erineva tootmistüübi ja suurusklassiga põllumajandusettevõtete keskkonnanäitajaid ja struktuuri.

Uuringus vaadeldi kolme baasnõude mõju, milleks olid otsetoetuste minimaalsete hooldustööde nõuded, kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuste nõuded ning nõuetele vastavuse süsteemis rakendatud maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise nõuded. Lisaks vaadeldi uuringus, milline oli põllumajandusmaal tehtavate hooldustööde maksumus ja kuidas see mõjutas põllumajandusmaa renditurgu, samuti analüüsiti otsetoetusi saanud ettevõtete majanduslikku elujõudu.

Uuringu tulemustest ja soovitustest uueks Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika programmperioodiks annavad lühiülevaate uuringu autorid PMK maamajanduse analüüsi ning põllumajandusseire ja uuringute osakonnast.

Muutused põllumajandusmaade majandamises

Põllumajandusmaade majandamist mõjutas turgudel toimunud muutustest enim piimakriis aastatel 2015–2016, mis pärssis eeskätt piimakarjakasvatajate arenguplaane. Põllumajanduspoliitikas toimunud muudatused minimaalsete hooldustööde nõuetes mõjutasid erineval määral nii taime- kui ka loomakasvatajaid. Suuremad muudatused hõlmasid rohumaade hooldamist ja olid seotud rohumaade hekseldamisega. Uuringu tulemustest selgus, et rohumaade hekseldamise piirangud mõjutasid enim taimekasvatajaid, seejärel püsirohumaade hooldajaid ning kõige vähem olid mõjutatud loomakasvatajad.

Hekseldamine on tunduvalt odavam hooldusviis võrreldes niitmise ja niite koristamisega, kuna heksli võib  jätta kokku kogumata. Poollooduslikel kooslustel eelistati hooldamiseks kasutada just seda hooldusviisi. Niitmise ja niite koristamise osatähtsuse suurendamiseks neil rohumaadel võiks kaaluda selle hooldusviisi osalist kompenseerimist.

Perioodil 2015–2020 põllumajandusmaade hooldamise nõuetes toimunud muudatused puudutasid kõige rohkem taimekasvatajaid. 10-13% uuringu raames tehtud küsitluses osalenud taimekasvatajatest vähendasid rohumaa pinda ja suurendasid selle arvelt põllukultuuride osa. Mida suurem ettevõte, seda rohkem rohumaa pinda asendati põllukultuuride kasvatamisega. Rohumaade majandamisest loobujaid oli küsitluse järgi väga vähe. Enim leidus neid taimekasvatajatest keskkonnasõbraliku majandamise toetuse taotlejate hulgas. Loomakasvatusega tegelevates ettevõtetes on oluline rohumaadelt loomasööda tootmine, seetõttu neid rohumaade hooldamisnõuete muutused oluliselt ei mõjutanud. Enam mõjutas loomakasvatajaid piimaturu kriis aastatel 2015–2016, mis viis piimalehmade arvu kiirele vähendamisele.

Püsirohumaa on maa, mida kasutatakse rohu või muude rohttaimede kasvatamiseks kas looduslikul viisil (isekülvi teel) või harimise teel (külvamise teel) ning kus heintaimede segu on kasvanud vähemalt viis eelnevat aastat järjest. Igal Euroopa Liidu liikmesriigil on kohustus jälgida, et püsirohumaa all olev pind ei väheneks. Eestis on aga püsirohumaa pind aasta-aastalt vähenenud. Püsirohumaade säilitamine aitab kaasa ka kliimaeesmärkide täitmisele, aidates tagada säästvat süsinikuringet. Püsirohumaade hooldamise kõige tugevam motivaator oli toetus, mis viitab vajadusele tegevust ka edaspidi toetada. Väiksemad tootjad aga hindavad ka pehmemaid väärtusi – soovi hoida korras esivanemate pärandmaad ja panustada elurikkuse suurendamisse.

Ühtse pindalatoetuse (ÜPT) aluseid lühiajalisi rohumaid omavate tootjate arv perioodil 2014–2020 kasvas, püsirohumaid omavate tootjate arv aga vähenes. Samal ajal vähenes nii lühiajaliste kui ka püsirohumaade pind. Seda võib seostada muudatustega põllumajandusmaa hooldamise nõuetes. Küsitlusele vastanud taimekasvatajatest 10–13% vähendasid seetõttu rohumaa pindala ja suurendasid selle võrra põllukultuuride oma. Mahepõllumajandusliku tootmise toetuse saajate puhul kasvas nii lühiajalisi ja püsirohumaid omavate tootjate arv kui ka rohumaade pindala.

Maakasutus muutus mitmekesisemaks

Põllumajandusmaa maakasutus muutus uuritava perioodi jooksul mitmekesisemaks ning üha arvukamalt kasvatati erinevaid püsi- ja põllukultuure. Rohestamise toetuse raames määratletud ökokesa pinna osatähtsus põllumajandusmaas ligi kahekordistus 2016. aastaks (võrreldes 2014. aastaga), ent vähenes 2020. aastaks peaaegu esialgsele tasemele, jäädes 1,3% juurde põllumajandusmaast. Ökokesana arvestatakse põlde, mille maakasutuse tüüp on mustkesa, sööti jäetud maa, haljaskesa või haljasväetis. Lämmastikku siduvaid kultuure kasvatati suurimal pinnal 2016. aastal, ent neid kasvatavate tootjate arv oli suurim 2020. aastal. Lämmastikku siduvate põllumajanduskultuuride arvestusse lähevad järgmised liblikõieliste sugukonda kuuluvad kultuurid: esparsett, ristik, lutsern, mesikas, nõiahammas, vikk, hernes, aeduba, põlduba ning sojauba. Lämmastikku siduvad kultuure  on lubatud kasvatada nii puhaskultuurina kui ka ka segus teiste põllumajanduskultuuridega tingimusel, et lämmastikku siduva põllumajanduskultuuri osatähtsus taimikus on üle 50% ning nende kasvualadel ei ole lubatud kasutada taimekaitsevahendeid.

Ökoaladena arvestatavatest maastikuelementidest olid levinumad põllusaared ja kraavid; hekkide, kiviaedade, metsasiilude ja puude ridade osatähtsus jäi tagasihoidlikuks. Ökoalad on väga olulised põllumajandusmaastike elurikkuse, aga ka üldisemalt põllumajanduskeskkonna hoidmisel ja parandamisel. Ökoalade hulka loetakse nii maaharimistavasid kui ka maastikuelemente, mis on elurikkuse säilitamisega otseselt seotud, pakkudes paljudele looduslikele liikidele toitu ja liikumiskoridore, elu- ja pesitsuspaiku (kraavid ka vee-elupaiku) ning varjevõimalusi. Kesa aitab parandada ka mulla struktuuri, tõsta orgaanikasisaldust ja mullaelustiku mitmekesisust. Mõned ökoalad aga mõjutavad elurikkust kaudselt, näiteks põllumajanduslikes majapidamistes sisendite vähendatud kasutuse kaudu. Kaudset kasu pakuvad nt lämmastikku siduvate põllumajanduskultuuride kasvualad. Ökoalad saavad takistada mulla ärakannet, vähendades seeläbi veekogude mudastumist ja eutrofeerumist.

Põllumajanduses toimunud muutused mõjutasid erineva suuruse ja tootmisviisiga tootjaid erinevalt. Väiksematesse suurusgruppidesse kuuluvad tootjad (kuni 5 ja 5–9 ha) eristusid teistest vaid mõningate näitajate poolest. Nende kasutatava põllumajandusmaa pind oli väike, seevastu tootjaid oli nendes suurusgruppides palju – loomakasvatajaid 29% ja taimekasvatajaid 47% kõikidest vastava tootmisviisi tootjatest. Suuremad erinevused avaldusid taime- ja loomakasvatajate ning püsirohumaade hooldajate vahel. Taimekasvatajate hulgas oli kõige suurem huvi rohumaade põllukultuuridega asendamise vastu ning rohumaade hooldamisel kasutati teiste tootmistüüpidega võrreldes rohkem niitmist ja hekseldamist.

Ühtse pindalatoetuse taotlejatest oli kõige enam põllumajandusele spetsialiseerunud taimekasvatajaid – taimekasvatajatel moodustas põllumajanduslik müügitulu ligikaudu 60% kogu müügitulust, loomakasvatajatel oli põllumajanduse osa jäänud 40% ja püsirohumaade hooldajatel 5% juurde. Otsetoetused moodustasid taime- ja loomakasvatajatel ligikaudu kümnendiku kõigist sissetulekutest, püsirohumaade hooldajatel ainult 1–2%.

Küsitlusest selgus, et taimekasvatajate kasutuses olev põllumaa oli valdavalt nende omandis (84% vastajatest)  ning 72% neist vastas, et põllumaad renditakse. Loomakasvatajatest 73% omas põllumaad ning ligi pooled neist märkisid maade rentimist. Püsirohumaade hooldajate puhul oli valdaval enamusel (94%) kasutuses ainult omandis püsirohumaa; vaid 6% tunnistas, et nad rendivad püsirohumaad.

Uuringust selgus, et maade rendihinnad on üsna varieeruvad ja maa rendihind kujunes reeglina maa järgi makstavate toetuste suuruse järgi: näiteks ÜPT ja rohestamise toetus; või oli rendilepingusse kirja pandud, et rendimakse on seotud ÜPT makse suurusega. Võrreldes 2015. aastaga on maa rendihinnad paljudel juhtudel kallinenud 50% ja enamgi. Kõige enam mõjutas maa rendihinda küsitletute hinnangul toetuste maksmine ja nõudlus põllumajandusmaa järele.

Otsetoetuse saajate majanduslik jätkusuutlikkus

Otsetoetuse taotlejate majandusliku jätkusuutlikkuse hindamiseks analüüsiti ÜPTd taotlenud äriühingute lisandväärtuse taset aastakeskmise töötajate arvu kohta. Analüüsi eelduseks on, et jätkusuutlikku arengut tagava äriühingu lisandväärtus peab katma töötajate konkurentsivõimelise palgataseme ja vähemalt 5% materiaalsete põhivarade keskmisest väärtusest, mis on vajalik ettevõtte normaalseks taastootmiseks. 2020. aastal olid majanduslikult jätkusuutlikud keskmiselt 68% taimekasvatajatest, 64% loomakasvatajatest ja 58% püsirohumaade hooldajatest. Otsetoetuste mõju ÜPTd taotlenud äriühingute jätkusuutlikkusele on olnud väga oluline: kui otsetoetused arvestamata jätta, siis väheneks jätkusuutlike taime- ja loomakasvatusettevõtete arv ligikaudu veerandi ning jätkusuutlike püsirohumaade hooldajate arv kümnendiku võrra.

Võrreldes 2014. aastaga on otsetoetuste mõju taime- ja loomakasvatusettevõtete jätkusuutlikkusele keskmiselt ligi 5% suurenenud. Kõige enam on otsetoetuste mõju jätkusuutlikkusele suurenenud taimekasvatusettevõtetes maakasutusega 500–999 ha ja loomakasvatusettevõtetes suurusgrupis üle 1000 ha (mõlemas 16%). Enam kui 500 ha maakasutusega suurusgruppides olid ligikaudu 90% taime- ja loomakasvatajatest 2020. aastal majanduslikult jätkusuutlikud. Suurusgrupis 40–68 ha oli rohkem kui 60% taime- ja loomakasvatajatest majanduslikult jätkusuutlikud, samas suurusgrupis püsirohumaade hooldajatest 78%. Väiksematest taime- ja loomakasvatajatest olid ligikaudu pooled majanduslikult jätkusuutlikud, sama suurusgrupi püsirohumaade hooldajatest olid seda isegi 60%.

Otsetoetuste mõju jätkusuutlikkusele oli kõige märgatavam suurtes loomakasvatusettevõtetes, kus otsetoetuste arvestamata jätmisel langeks jätkusuutlike ettevõtete hulgast välja rohkem kui 40% ÜPT taotlejatest. Püsirohumaade hooldajate suurusgrupis 100–499 ha on tekkinud olukord, kus otsetoetusi arvestamata jättes langenuksid 2019. ja 2020. aastal kõik ettevõtted jätkusuutlike ettevõtete grupist välja. Ka varasematel aastatel on otsetoetuste positiivne mõju olnud väga suur. Suurusgrupis 69–99 ha ei avaldanud otsetoetuste kõrvalejätmine püsirohumaade hooldajate majandustulemustele mõju ja kõik ettevõtted jäid endiselt jätkusuutlike ettevõtete gruppi.

Täismahus uuringuaruannet saab lugeda Põllumajandusuuringute Keskuse kodulehel: https://pmk.agri.ee/et/otsetoetuste_uuring.

Foto: Aigars Peda

Kommenteerimine on suletud.

Create a website or blog at WordPress.com

Up ↑

%d bloggers like this: