Kodumaiste sortide seemnetest kasvavad maitsvad köögiviljad

Jõgeval on köögiviljade sordiaretusega tegeletud üle saja aasta. Kohalike sortide saamiseks on aretajad teinud süstemaatilist tööd, tänu sellele saab kasvatada maitsvaid ja just siinsetesse kliimaoludesse hästi sobivaid sorte. Ülevaate Jõgeval aretatud köögiviljade sortidest annab Eesti Taimekasvatuse Instituudi teadur Ingrid Bender.

„Jõgeva Nantes”

Porgandisort „Jõgeva Nantes”

Juba aastakümnete eest aretatud porgandisorti „Jõgeva Nantes“ ning kaalikasorte „Kohalik sinine“ ja „Kõpu“ kasvatatakse ka tänapäevalgi. Ka toona oli aretuse eesmärk suure saagi ja hea haiguskindluse kõrval väga hea maitse. Eestis on aga vegetatsiooniperiood suhteliselt lühike, seepärast on meie kandis kõikide köögiviljasortide aretusel lisaks neile kolmele omadusele peetud tähtsaks ka saagikande varajast algust.

Nii ongi Eestis armastatud porgandisort „Jõgeva Nantes“ keskvarajane, kasvuajaga 100–120 päeva. Juurvili on sellel sordil keskmise pikkusega ja tömbiotsaline, värvus on oranž, südamik väike ja koorest pisut heledam. Porgand on magus, mahlane ja õrn, hea maitse säilib kevadeni. Porgand säilib hästi üle talve.

Sügisel, aga ka talvel söömiseks, tuleb porgandiseemned tavaliselt külvata esimesel võimalusel. Kuna aga sordi „Jõgeva Nantes“ kasvuaeg ei ole pikk, siis võib seda külvata ka hiljem – kuni juuni keskpaigani. Hilisemate külvide puhul peab aga jälgima, et mullas oleks piisavalt niiskust ja taimed saaksid ühtlaselt tärgata.

Kuidas kaitsta porgandeid kahjurite eest?

Varajane külv tuleb katta kattelooriga – see kaitseb kahjurite (porgandi-lehekirp ja porgandikärbes) kahjustuste eest ja aitab säilitada mullas niiskust. Suurel tuultele avatud põllul võib porgandi jätta katmata, seal on kahjurite leviku oht väiksem.

Porgandi-lehekirbu kahjustuste tagajärjel lehed kipruvad, moodustub hulgaliselt narmasjuuri, juurikas jääb väikeseks, puitub ja muutub maitsetuks ning kogu taim kängub. Kahjustused on massilisemad tuulevaiksetes aedades, kus on ka tavaliselt okaspuid või kuusehekk, milles kahjur talvitub ja alustab lendlust juuni keskel. Porgandilehtedel ilmnevad kahjustused tavaliselt juuni teises pooles ja juuli algul.

Teise kahjustaja, porgandikärbse, vastsete elutegevuse tulemusena lähevad juurviljad ussitama. Porgandikärbsel on Eestis kaks põlvkonda. Esimene lendlus algab juuni algul. Kui lehekirp paigutab oma munad porgandilehtede külge, siis porgandikärbes muneb munad noorte porganditaimede lähedusse mullatükkide vahele. Porgandikärbse kahjustused on suuremad piisava mullaniiskuse korral.

Teise põlvkonna lendlus algab juuli algul. Porgandikärbse munemisperiood võib kesta 30 päeva ja isegi kauem. Seetõttu soovitatakse hoida katteloori varase külvi porganditaimede peal orienteeruvalt 10. augustini. Katteloori nii pikalt taimedel hoides võivad aga levida lehehaigused. Seega on katteloori asemel parem kasutada kahjurite eest kaitsvat õhurikkamat kattevõrku. Hilisema külvi korral aga on porgandi-lehekirbu ja porgandikärbse leviku oht väiksem, sest siis pole neist kummagi lendluse algul porganditaimed veel tärganud.

Kaalikasordid „Kohalik sinine” ja „Kõpu”

Ka kaalikasordid „Kohalik sinine“ ja „Kõpu“ on varajased. „Kohalik sinine“ on kujult ümar või lapikümar. Koor on lehekodariku ümber kuni poole juurviljani violetjas, altpoolt kollane. Viljaliha on kollane, õrn, mahlane ja väga hea maitsega. Juurvilja keskmine mass on 500–900 g ja see säilib hästi.

„Kohalik sinine”

„Kõpu“ juurvili on kujult lapikümar. Koor on lehekodariku ümber kuni poole juurviljani roheline või nõrgalt pronksjas, altpoolt kollane. Viljaliha on samuti kollane, õrn, mahlane ja väga hea maitsega. Juurvilja keskmine mass on 1 kg, see säilib samuti hästi.

„Kõpu”

Mõlemat kaalikasorti on soovitav külvata kasvukohale, paljunduspeenrasse või kassetti mai keskel. Ettekasvatatud taimed istutada kasvukohale 15. juuni paiku. Arvukate kahjurite eest kaitseb kõige paremini kattevõrk, millega peab taimed katma kohe pärast istutamist. Kaalikas eelistab kasvukohana tuultele avatud maa-ala või põldu. Kasvu ajal vajab kaalikas palju niiskust; põuasel suvel kasvab vili lisakastmiseta puiseks ja on pisut kibedavõitu.

Redisesort „Jõgeva 169”

Jõgeval aretatud redisesort „Jõgeva 169“ on väga varajase valmimisega, mis on selle sordi suurim eelis. Tärkamisest saagi valmimiseni kulub vaid 20–24 päeva. Juurvili on erepunase koorega, ümar kuni lapikümar, mille keskmine läbimõõt on 2,5 cm ja keskmine mass 15–20 g.

Redis on võrdlemisi külmakindel, kuid niiskus- ja valgusnõudlik. Kasvuks soodne temperatuur on kuni 18 °C. Seeme hakkab idanema 1–3 °C juures. Redisetõusmed taluvad kuni -4 °C, vanemad taimed isegi rohkem. Maitsva ja mahlase redise saab kasvatada kevadel ja sügisel (külv võiks olla septembri algul).

„Jõgeva 169”

Söömisküpsed redised tuleks ära tarvitada üsna pea, sest vastasel korral kasvab juurvili liiga suureks ja kaotab oma hea maitse. Kütteta kasvuhoonesse tasub redis külvata juba aprilli algul. Kattelooriga katmine kiirendab saagi valmimist. Avamaale tuleks seemned külvata esimesel võimalusel (aprilli lõpus) ja katta kattelooriga, et kaitsta tärkavaid taimi maakirbu kahjustuste eest.

Kui valid kohaliku köögiviljasordi, saad varase, maitsva ja suure saagi.

Kommenteerimine on suletud.

Create a website or blog at WordPress.com

Up ↑

%d bloggers like this: