Pärandniidud – põllumajandusmaa haruldane ja hääbuv kroonijuveel

Poollooduslik niit on inimese ja metsiku looduse käepigistus. Ühelt poolt on tegemist majandatava maaga, teisalt elavad seal liigid, kes vajavad avarat ja looduslähedast maastikku.

Poollooduslikud ökosüsteemid on tekkinud ja eksisteerivad vaid tänu inimtegevusele. Seetõttu on nad väga tundlikud erinevatele majandamisvõtetele ning kaovad, kui majandamine lõpetada. Sajandeid inimese hooldatud niidud on muutunud poollooduslikeks ehk pärandniitudeks.

Pärandniitude sekka kuulub mitu erinevat tüüpi niite – loopealsed ehk alvarid, aruniidud, lamminiidud ehk luhad, soostunud niidud, puisniidud ja karjamaad ning rannaniidud. Selliste niitude säilitamine tagab, et ka põllumajandusmaal oleks pelgupaik looduslikele liikidele ning keskkond püsiks mitmekesine. Võrreldes eelmise sajandiga on Eestis alles vaid 7,2% pärandniitudest.

Miks on pärandniidud tähtsad ja mis saab nendest tulevikus, sellest kirjutab Maaeluministeeriumi põllumajandus- ja maaelupoliitika valdkonna peaspetsialist Rufus Trepp.

Ei ole maad vanadele pärandniitudele?

Inimesest mahajäetud poollooduslik niit on määratud hävimisele, sest see võsastub kiiresti. 20. sajandi alguses laius Eestis 1,8 miljonit hektarit pärandniite – 40% riigi maismaast. Kuid 2020. aasta seisuga oli pärandniite Eestis vaid 130 000 hektarit.

Peamine pärandniitude hävimise põhjus on nende hooldamise lõpetamine. Niitmata või karjatamata rannaniidul võtab võimust pilliroog; hooldamata puisniit võsastub ning lõpuks kasvab seal mets. Kuigi selline muutus on looduslik, hävitab see jäädavalt taime- ja loomaliigid, kellele sobib vaid avatud elupaik.

Teiseks probleemiks on kultuurrohumaad, mille eesmärk on kõrge tootlikkus ja tulu. Kultuurrohumaadel kontrollib tootja taimeliikide koosseisu ja väetamise režiimi. Rohumaal võib kasvada roosa ristik või aasnurmikas, aga seal puudub ruum pärandniitu eelistavatele liikidele, nagu näiteks tundlikele käpalistele. Kultuurrohumaadel jäävad niiduliigid konkurentsis kultuurliikidele alla. Intensiivselt majandatud niidule omased häiringud – kündmine, väetamine, intensiivne karjatamine ja niitmine – ei sobi pärandniidule üldse. Pärandniitudest on kõige tootlikum ja lopsakama taimestikuga jõeäärne lamminiit, mida väetab looduslikult suurvee ajal jõesete. Ajalooliselt ei ole pärandniitudel erinevalt kultuurrohumaadest tehtud silo. Neid hooldati vikatiga niites või karjatades, mis on tänapäeva kiires maailmas ajakulukad.

Tõsi, võrreldes kultuurrohumaaga on pärandniite keerulisem hooldada. Pärandniidud esinevad maastikus tihti killustatuna, kuna nende arv ja suurus on aina vähenenud. Probleem on ka ligipääsetavusega; näiteks ei saa suurte niidukitega ligi puisniidule, mille nõlvasid ja puudealuseid tuleks hooldada vikati või trimmeriga. Haruldane soostunud niit pakub aga väljakutset liiginiiskuse tõttu ja sobib ajutiselt lammastega karjatamiseks. Selline aja- ja rahakulu, transpordi tülikus, piisava toe ning motivatsiooni puudumine võivad viia niidu hülgamiseni.

Lõpuks panustab pärandniitude kadumisse ka teadmatus – kuidas saame kaitsta midagi, mida me ei tunne? On juhuseid, kus inimene metsastab või künnab põllukultuuride jaoks üles enda omandis oleva pärandniidu. Nägus niit sobiks ka koduaiaks, aga enese teadmata hävitatakse niiduelustik. Et teada, miks pärandada pärandniit edasi järgmisele põlvkonnale, räägimegi selle koosluse hüvedest ja omapäradest.

Pärandniit on elurikkuse ja kultuuri tuumikala

Puisniit on nagu Eesti enda väikesel skaalal vihmamets, seda vähemalt liigirikkuse poolest – 2001. aastal loendati Laelatu puisniidul ühel ruutmeetril 76 soontaimeliiki. Kõik pärandniidud on väga liigirikkad ning iga erinev pärandiidu tüüp pakub elupaika unikaalsele elustikule.

Soontaimede puhul on liigirikkaimad puisniidud (83 liiki) ja alvarid ehk loopealsed (103 liiki). Loopealsed pakuvad iseloomulikku elupaika taimeliikidele, kes vajavad kuiva lubjarikast mulda, ning puisniitude mitmekesine valgusrežiim laiuvate tammede keskel on hea kasvukoht paljudele erinevatele taimedele.

Selgroogsete liigirikkuse poolest saavad uhkustada rannaniidud (40 liiki) ja lamminiidud (31 liiki). Just veeäärsete pärandniitude kooslustes võib kohata enim linnuliike. Näiteks pakuvad Matsalu lamminiidud suurvee ajal linnuvaatlejatele rõõmu rohkem kui 30 erineva linnuliigiga. Lisaks kasvavad majandatava rannaniidu putukakülluses üles heas toitumuses kahlajapojad, leitakse Eesti Maaülikooli doktoritöös.

Putukaliigid, keda pärandniitudel kohtab, hõlmavad ka tolmeldajaid, kes põllumaal tasustamata tööd rügavad – Euroopa Liidus on põllumajanduslike taimede tolmeldamise „teenuse“ väärtus 15 miljardit eurot. Pärandniit on koht, kus mesilased, liblikad ja teised tolmeldajad saavad peituda põllumajanduses levinud häiringute eest, mis on pärandniidu majandamisel keelatud või piiratud– kündmine, väetamine, taimekaitsevahendite kasutamine. Näiteks peitub putukate pisikeses maailmas ka Eestis haruldane ja kaitsealune eremiitpõrnikas, kellele on iseloomulik nahkne hõng. Kuna ta toitub vanadel kuivavatel tammepuudel, on tema ainukeseks siinseks elupaigaks Lõuna-Eesti puisniidud, kus on säilinud vanad tammed. Lisaks sellele, et pärandniit toimib liikide jaoks nagu turvapaik, hoiavad pärandniidud Eesti kultuuri.

Eestlasi on nimetatud metsarahvaks ning ligi pool elanikkonnast käib marjul-seenel. Samas oleme maaelust järjest kaugenemas, sest vikatit seostame rohkem vikatimehe ehk surmaga. Järjest vähem mäletatakse vikatit, mis vastu maamaja seisis ja ootas niitma minemist. 2000 aastat tagasi kasutusele võetud vikat võib olla vilisenud mõnel puisniidul sajandeid; võimalik, et Laelatu puisniidul isegi tuhat aastat. Kui vikatiga niitmise kunst on ununenud, saab seda õppida Eesti Looduse Fondi talgute raames, millest saab kasu ka hooldatav niit. Minevikus kajasid vikati mediteeriva õõtsumise taustal vaimu ergutavad töölaulud: „Vikat niidab, ma vilistan, heinale, heinale!“.

Hästi hooldatud või taastatud loopealsel võib ära tunda sama kütkestava maastiku, mida 1910. aastate Saaremaal maalis Konrad Mägi. Tänapäeval vaatab seal tihti vastu kadastik, milles on võimatu lambaid karjatada, nagu seda vanasti tehti.

Lisaks saab pärandniitudest kasu iga taimetark ja korilane. Puisniitudel võib leida sarapuupõõsaid, seal kasvab ka kikkapüks ehk nurmenukk, mille õitest saab magusa tee ja noortest lehtedest C-vitamiinirikka salati.

Lõpetuseks tuleb välja tuua, et pärandniidud osalevad aineringes, millest inimkond täielikult sõltub. Pärandniidud seovad mullas süsinikku suuremal määral kui muu põllumaa või kultuurrohumaa. See tuleneb sellest, et mulda ei harita üles ning juurtekamar kaitseb mullasüsinikku ja taimede toitaineid leostumise ja erosiooni eest. Ka taastatav pärandniit hakkab süsinikku siduma, isegi kui eemaldatakse võsa või harvendatakse puid. Kui puud talletavad lõviosa süsinikku oma biomassis, siis pikaajaliselt hooldatav niit säilitab süsiniku stabiilselt mullas. Näiteks on ekstensiivselt majandatav ja häirimata mullaga niit stabiilsem süsiniku siduja kui intensiivselt majandatav mets. Maailmas, kus süsiniku sidumine looduskeskkonnda on aina olulisem, pakuvad pärandniidud unikaalset võimalust siduda süsinikku ökosüsteemi, samal ajal seda endiselt majandades.

Et sellist unikaalset elupaika ja majandamisviisi säilitada, on alust sekkuda isegi 60 aastat pärast majandamise lõppemist, et edukalt taastada ainulaadne niiduelustik. Projekti „Loodusrikas Eesti“ õppepäevadel on kõlanud lood, kuidas praegused esinduslikud pärandniidud olid vaid kümme aastat tagasi silmapiirini täis angervaksa või võsa. Kohe lähemalt kuuest üldisest meelespeast, mida pärandniidul rakendada.

Pärandniidu hooldamise kuus meelespead

Igasugune hooldamine on parem kui niidu hülgamine

Sobivaimad hooldamisviisid on kirjas pärandniitude hoolduskavades, mis arvestavad niidutüüpide eripäradega. Pikaajaliselt hüljatud niitu on keeruline taastada ning isegi halvavõitu hooldusrežiim hoiab võsastumist ära paremini kui hülgamine.

Poolloodusliku niidu hooldamiseks saab taotleda toetust

Tulevatel aastatel muutuvad poolloodusliku niidu hooldamise toetuse tingimused paindlikumaks; näiteks kui Keskkonnaamet pole määranud piiranguid, saab hooldaja valida niitmiseks sobiva aja ise. Igal aastal saab lisaks pärandniidu niitmisele ja karjatamisele taotleda juurde lisategevuste toetusi, näiteks projekti „Loodusrikas Eesti“ katsetatav niidukoosluse väärtuspõhine hindamine, mida saab lihtsasti teha ankeeti täites.

Pärandniidule jäta üks lapike mitmekesisusele

Pärandniidul tuleb ÜPP 2023-2027 aasta kava järgi jätta 5–30% niidust niitmata. Seda võiks teha igal aastal erinevas kohas. Näiteks puisniidul võiks lisaks puudealustele jätta niitmata üks valgusküllane lapike keset niitu. Puisniidult ei tasuks eemaldada kive ja kuivanud puid, mis on väärtuslikud maastikuelemendid ja mikroelupaigad – kuivanud puu enam ise elus pole, kuid pakub toitu ja elupaika paljudele teistele liikidele.

Karjatamisel sihi mõõdukust ja kasuta erinevaid loomi

Karjatamisel on abiks niidu optimaalseteks kopliteks jaotamine elektrikarjusega. Kui võimalik, tasub kasutada maatõugu loomi ning erinevaid loomaliike, kes eelistavad süüa erinevaid taimi. Optimaalseks saab karjatamise silma järgi hinnata, kui ligi pool niidust on söödud madalmuruseks. Paljanduva mullaga lamamis- ja püherdamiskohad on normaalne nähtus ning väike häiring ainult lisab mitmekesisust.

Pärandniite niites arvesta lindude ja putukatega

Kindlasti peab niidetud heina kokku koguma ja niidult ära vedama. Niitmise varieerumine ajas väga tugevalt liigirikkust ei mõjuta, kuid arvesse võiks võtta, kas parasjagu pesitseb maapinnal linde või kas tolmeldajatel on ligipääs õistaimedele. Üle kogu niidu ala võib niitmise aegu ka kombineerida, näiteks niita kahes jaos.

Pärandniit on osa suurest ökosüsteemist

Looduses ei ole olemas inimese kehtestatud piire – pärandniitu mõjutavad seda ümbritsevad alad ning vastupidi. Pärandniidult, mis on muu põllumaa läheduses, liiguvad põllumaale tolmeldajad ja kahjuritest toituvad linnuliigid. Väga oluline on hooldada ka väikseid pärandniite, sest need suurendavad üleüldist niidukoosluste sidusust maastikus. Ka väike niit on oluline peatuspaik liikide levimisel ja püsimajäämisel!

Suhelgem oma naabrite ja kohaliku kogukonnaga, sest parim viis poollooduslikke kooslusi taastada ja hooldada on teha seda koos. Ka murede ja küsimusega ei pea jääma üksi, sest nõu saab küsida nii Keskkonnaametist, Keskkonnaministeeriumist kui ka Maaeluministeeriumist.

Kasutatud kirjandus

European Court of Auditors. (2020). „Special report. Protection of wild pollinators in the EU — Commission initiatives have not borne fruit“. https://www.eca.europa.eu/Lists/ECADocuments/SR20_15/SR_Pollinators_EN.pdf

Harrik, A. (2022). „Traditsiooniline põllumajandus pakub kahlajatele piisavat nokaesist“. https://novaator.err.ee/1608693868/traditsiooniline-pollumajandus-pakub-kahlajatele-piisavat-nokaesist

Kaisel, M. (2020). „PRESSITEADE: ELF kutsub vikatiga niitmise talgutele“. https://elfond.ee/uudised/elf-kutsub-vikatiga-niitmise-talgutele-ule-eesti

Keskkonnaamet. (2021). Pärandniitude tegevuskava. https://keskkonnaamet.ee/media/1268/download

Keskkonnaamet. (2022). Pärandniitude hooldamine. https://keskkonnaamet.ee/elusloodus-looduskaitse/looduskaitse/parandniitude-hooldamine

Konrad Mägi Sihtasutus. (2022). „Maalid“. https://konradmagi.ee/et/work_category/maalid/

Loodusrikas Eesti. (2022). https://loodusrikaseesti.ee/et/

Metsoja, J., Neuenkamp, L., Pihu, S., Vellak, K., Kalwij, J., & Zobel, M. (2011). „Restoration of flooded meadows in Estonia – vegetation changes and management indicators“. Applied Vegetation Science, 15(2), 231-244. doi: 10.1111/j.1654-109x.2011.01171.x

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet. (2022). „Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus 2022“. https://www.pria.ee/toetused/PLK_2022

Pärtel, M., Helm, A., Roosaluste, E., Zobel, M. (2007). „Bioloogiline mitmekesisus Eesti pool-looduslikes ökosüsteemides“. Punning, J. M. (Toim.). „Keskkonnauuringute nüüdisprobleeme“ (223−302). Tallinn: Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituut.

Roosaluste, E. (2019). „Puisniitude ja puiskarjamaade hoolduskava“. https://media.voog.com/0000/0048/2495/files/Puisniidu_puiskarjamaa_hoolduskava.pdf

Sepp, K., Lõhmus, A. (2020). „Kuidas inimesed Eesti looduskeskkonda kasutavad?“ Eesti inimarengu aruanne 2019/2020.

Talvi, T., Talvi T. (2012). „Poollooduslikud kooslused. Kaitse ja hooldus“. Põllumajandusministeerium. https://keskkonnaamet.ee/media/1318/download ­

Vikat niidab, ma vilistan (Äksi). (2022). Põhja-Tartumaa regilaulik. https://regilaulik.folklore.ee/pohjatartumaa/regilaulud-kooliprogrammis/heinale

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Create a website or blog at WordPress.com

Up ↑

%d bloggers like this: