Taimekaitsevahendite kasutamine avalikus kohas

Taimekaitsetöid tehakse kõige enam põllumajanduslikes majapidamistes, kuid taimekaitsevahendeid kasutatakse ka avalikes kohtades nagu haljasaladel ja parkides, aga ka karuputke tõrjel, maanteepervede-, gaasitrasside-, trammi- ja raudteede hoolduses. Saabunud on haljastuse ja heakorratööde hooaeg ning taimekaitsevahendite kasutamise nõuetest avalikes kohtades kirjutab Põllumajandusameti taimekaitse ja väetise osakonna juhataja Maris Raudsepp.

Taimekaitsevahendite professionaalne kasutaja peab läbima koolituse

Taimekaitsetunnistuseta võivad vabamüügis olevaid taimekaitsevahendeid kasutada vaid hobiaednikud oma tarbeks või silmailuks kasvatatavatel kultuuridel. Avalikes kohtades nagu haljasaladel, parkides, aedades, spordiväljakutel, tervishoiu- ja lasteasutuste aladel, võib taimekaitsevahendeid kasutada üksnes professionaalne kasutaja – koolituse läbinud ja taimekaitsetunnistust omav spetsialist. Koolituse käigus omandatakse vajalikud teadmised taimekaitsetööde nõuetekohase läbiviimise kohta. Taimekaitsetunnistuse väljastab Põllumajandusamet ja see kehtib viis aastat.

Foto: Karolin Lillemäe

WTO otsus tunnustab seakatku tõrjeks rakendatud tsoneerimise põhimõtteid

Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) apellatsioonikohus langetas veebruari lõpul kauaoodatud otsuse Euroopa Liidu ja Venemaa vahelises vaidluses seoses Venemaa poolt 2014. aastal seakatku tõttu kehtestatud impordipiirangutega Euroopa Liidust pärinevale sealihale. WTO kohus leidis, et seakatku tõrjemeetmena rakendatud tsoneerimine peab tagama ekspordivõimaluse taudivabadest piirkondadest, luues sellega olulise pretsedendi, mille mõju ulatub kaugemale, kui esmapilgul paistab, kirjutab Maablogis Eesti põllumajandusesindaja WTO juures Genfis Kristina Uibopuu.

Seoses sigade Aafrika katku levikuga Baltimaades ja Poolas keelas Venemaa 2014. aastal järk-järgult kogu Euroopa Liidust nii elussigade kui sealiha ja -toodete impordi, põhjendades seda seakatku ohtliku levikuga EL-s ning vajadusega kaitsta haiguse levikut Vene territooriumile (Venemaal oli selleks ajaks SAK juba mitmel pool levinud). Samal aastal algas ka EL ja Venemaa vaheline vaidlus, kui Euroopa Komisjon peamiselt Eesti ning Poola nõudmisel algatas WTO-s ametliku konsultatsioonimenetluse (vaidlusmehhanismi esimene aste) seoses 2014. aasta jooksul Venemaa kehtestatud impordipiirangutega Poolast ning Balti riikidest pärinevale sealihale- ja toodetele. Aastal 2017 on see vaidlus saanud lõpliku pitseri WTO-s, kuna  apellatsioonikohus on WTO kohtuvaidluse viimane instants.

EL-Venemaa WTO kohtuvaidluse keskmes oli küsimus, kas Venemaal oli õigus keelduda nelja seakatku nakatunud riigi tsoneerimisplaanist, mis pidi tagama ekspordivõimaluse EL seakatku vabadest piirkondadest. Foto: T. Sammal

Uuring: Hobumajanduse potentsiaal on Eestis kasutamata

Hobumajandus hõlmab paljusid erinevaid valdkondi, panustades mitmesse majandussektorisse – puhkemajandusse, spordimajandusse, huviharidusse, tervishoidu. See on oluline majandusharu ja tööandja maapiirkondades, mistõttu tuleks hobumajandusele senisest enam tähelepanu pöörata ja sektori potentsiaali avavaid investeeringuid teha, kirjutab Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE analüütik Imbi Kaunismaa.

Hobune on aastatuhandeid olnud oluline inimese kaaslane – transpordivahendina, töö tegemise vahendina, ning ka sõbrana. Hobuste kasutamise eesmärgid ja vajadused on aja jooksul olulisel määral muutunud ja arenenud. Tänapäeval kasutatakse hobuseid sagedamini spordis ja turismimajanduses ning mõnevõrra vähem ka põllumajanduses, toidutööstus, korrakaitses jt valdkondades. Hobuste olulisus inimese kaaslasena ei ole aegade jooksul vähenenud, muutunud on vaid valdkonnad, kus hobust kasutatakse.

Hobusektor hõlmab paljusid valdkondi

Kõiki hobusega seotud majanduslikke tegevusalasid võib käsitleda ühtse valdkonnana ehk hobusektorina. Hobusektorisse on hõlmatud ratsasport, hobuvõidusõidud, traavlivõistlused ja panustamine, hobuste aretus, hobuste kasvatus, hobuturism, hipoteraapia jne. Seega panustab hobusektor mitmesse erinevasse majandussektorisse, näiteks rekreatsioonimajandusse, spordimajandusse, huviharidusse ja tervishoidu.

Foto: WolfBlur / pixabay.com.

Hobiaednikele lubatud taimekaitsevahendite arv väheneb

Hobiaednikele lubatud taimekaitsevahendite arv vabamüügis väheneb aasta-aastalt. Karmistunud nõuete ja uute teadusuuringute valguses vaadatakse taimekaitsevahendite kasutuslubasid pidevalt üle ning piiratakse nende müüki ja kasutust. Milliseid alternatiivseid taimekaitselahendusi tuleks koduaias kasutada, selgitab Põllumajandusameti taimekaitse ja väetiste osakonna registreerimise büroo peaspetsialist Uku Rooni.

Tänase seisuga on hobiaednikele lubatud taimekaitsevahendeid registris 44, kuid mõned on juba lähikuudel kadumas ja üldine vähenemistrend jätkub. Ei ole ka oodata, et turule tuleks palju mitteprofessionaalsetele kasutajatele mõeldud uusi tooteid.

Kasutust piiratakse inimeste tervise ja keskkonna kaitseks

Kindlustamaks taimekaitsevahendite piisavat ohutust viiakse aegajalt läbi täiendavaid uuringuid või vaadatakse üle juba väljastatud lube. Uute uuringutulemuste, ümberklassifitseerimise või karmistunud nõuete valguses võivad muutuda väljastatud loa tingimused – näiteks keelatakse toote müük ja kasutamine hobiaednikele.

Kaunviljade kasvupind Eestis suureneb

Kaunviljade kui maailma rahvastiku toidus olulise valguallika tähtsuse rõhutamiseks tähistatakse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni FAO eestvedamisel täna, 18. jaanuaril ülemaailmset kaunviljade päeva. Eestis kasvatatakse kaunvilju 54 500 hektaril ja nende kasvupind on viimastel aastal jõudsalt suurenenud, kirjutab Eesti Taimekasvatuse Instituudi direktor Mati Koppel.

Kaunviljad on maailma rahvastiku toidus olulisel kohal kui valguallikas, paljudes Aasia ja Aafrika riikides on kaunviljadest saadav valk tihti ainus, mida inimesed saavad endale lubada. Herneseemned sisaldavad keskmiselt 23% ja põldoad 30% valku. Koduloomade, -lindude ja ka kalade jõusöötades on valgu osakaal saadud enamjaolt just kaunviljade seemnete lisamisega. Vähemoluline ei ole ka kaunviljaliste taimede ja Rhizobium bakterite koostöös seotud õhulämmastik, mis jääb peale koristust taimejäänustena mulda järgnevatele taimedele toitaineks. Seega saame öelda, et kaunviljad toidavad nii inimesi, loomi kui ka taimi.

Otsetoetuste muudatused piiravad tulevikus rohumaadel hekseldamist

Maaeluministeeriumis on ettevalmistamisel otsetoetuste tingimuste muudatused, mis toovad kaheaastase üleminekuajaga alates 2019. aastast kohustuse põllumajandusmaa hooldamisel hekseldatud rohu koristamiseks täies ulatuses. Aastatel 2017-2018 on hekseldamine lubatud koos heksli mahajätmisega. Kavandatavad muudatused aitavad paremini suunata toetusi aktiivsetele põllumajandustootjatele, kirjutab Erkki Miller Maaeluministeeriumi põllumajandusturu korraldamise osakonnast.  

Eesmärk oli tagada põllumeeste sissetulekud ja toiduga varustatus

Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika seab eesmärgiks tõsta põllumajanduse tootlikkust tehnilise progressi edendamise ja tootmistegurite, eelkõige tööjõu optimaalse kasutamise teel, kindlustada põllumajandusega tegeleva rahvastikuosa õiglane elatustase, stabiliseerida turge, tagada varude kättesaadavus ja mõistlikud tarbijahinnad ehk teisisõnu – tagada elujõuline toidutootmine.

Eelmise kümnendi esimeses pooles läbiviidud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika reformi tulemusel seoti toetuste maksmine põllumajandustoodete tootmise kohustusest lahti. Seda põhimõtet on otsetoetuste kujundamisel järgitud ka sellele järgnenud ühise põllumajanduspoliitika reformide puhul. Toetuste säilitamine põllumajanduslikult tootmisest ajutiselt kõrvale jäetud maale pidi tagama põllumajandustootja otsustusvabaduse tegutsemiseks turusignaalidest lähtuvalt. See andis võimaluse jätta põllumajandusmaa tootmisest kõrvale, kui turukonjunktuur on ebasobiv, kaotamata seetõttu sissetulekutes.

Uuring: noored on hakanud rohkem kala tarbima

Eesti Konjunktuuriinstituudi (EKI) 2016. aasta uuringust selgub, et noored inimesed tarbivad kala järjest rohkem. Kala tarbimine on püsinud üsna stabiilne vaatamata sellele, et viimaste aastatega on kalatoodete hinnad tõusnud, kirjutab Maaeluministeeriumi kalamajandusosakonna turukorralduse ja kaubanduse büroo peaspetsialist Maarja Purik.

Eesti Konjunktuuriinstituut uuris 2016. aasta juunist oktoobrini kala ja kalatoodete tarbimist. Uuringu eesmärk oli välja selgitada, millised on elanike kala ja kalatoodete tarbimisharjumused ning kas ja kuidas on kala ja kalatoodete tarbimine muutunud aastatel 2013–2015.

Saage tuttavaks: Kevin Kalalemb ja Raissa Rõboljubova

Kevin Kalalemb (24) ja Raissa Rõboljubova (34) on need kaks noort inimest, kes on viimastel aastatel hakanud oma tervise eest rohkem hoolitsema. Nad on hakanud regulaarselt trennis käima ning oma toidulaua on nad samuti kriitiliselt üle vaadanud. Põhjuseks on soov hoida tervist ja kvaliteetsemat elu elada. Neil on see hästi õnnestunud! Nii Kevin kui ka Raissa saavad viimasel ajal palju komplimente ning sõbrad tuttavad uurivad, mis on nende hea väljanägemise ja enesetunde põhjuseks.

Tuleb välja, et olulist rolli mängib, mida ja kui sagedasti me sööme. Üheks muudatuseks oma toitumise juures võtsid Kevin ja Raissa kolm aastat tagasi nõuks süüa iganädalaselt vähemalt kolm korda kala. Toitumisteadlased soovitavad süüa mitmekülgselt, tarbides sealjuures nii väherasvaseid kalu (haug, koha, ahven, tilaapia) kui ka rasvaseid kalu (lõhe, forell, kilu, räim). Toitaineliselt sisaldab kala palju valku, mis on kergesti omastatavam kui muud loomsed valgud. Samuti sisaldab kala vitamiine (oluline vitamiin D allikas), mineraalaineid ning rasvu, mis suuremas osas on omega-3 rasvad. Kala on üks olulisemaid polüküllastumatute omega-3 rasvhapete allikaid, mis mõjutavad meie tervist mitmel erineval moel. Linoleenhapet (oomega-3-rasvhape) ei ole inimorganism võimeline iseseisvalt tootma, mistõttu peab neid saama toiduga. Oomega-3-rasvhapete tarbimine 200–250 milligrammi päevas aitab vähendada südame-veresoonkonnahaiguste riski.

Eesti elanikud eelistavad süüa lõhet, forelli, heeringat ja räime

Kevini ja Raissa lemmikkalaks on välja kujunenud lõhe ja forell ehk rahvakeeli punane kala, räim ja heeringas. Punast kala on lihtne valmistada ja süüa, sest luid tal sees eriti pole. Maitsestad soola, pipra ja tilliga, paned ahju ja vähem kui poole tunni pärast on maitsev kala juba taldrikul. Heeringat meeldib neile hommikuti võileiva peale panna ja erineva sortimentiga räimetoodetest nad ka ära ei ütle.

Euroopas hakatakse piirama antibiootikumide kasutamist loomakasvatuses

Maailmas üha kasvava antibiootikumiresistentsuse ohu tõttu otsitakse Euroopas võimalusi antibiootikumikasutuse piiramiseks ka loomakasvatuses. Eestis on veterinaarravimitena looma kohta müüdavate antibiootikumide kogused Euroopa riikide võrdluses seni veel tagasihoidlikud, kuid vähendada tuleb just selliste antibiootikumide kasutamist, mis on vajalikud ka inimeste ravis, kirjutab Maaeluministeeriumi toiduhügieeni büroo peaspetsialist Piret Aasmäe.

Mis on antibiootikumiresistentsus?

Mikroobide resistentsus ehk AMR (ingl. k. antimicrobial resistance) on olukord, kus antimikroobsed ained, nt antibiootikumid enam mikroobide vastu ei mõju. Alates penitsiliini kasutusele võtmisest 1940. aastal, on antibiootikumide kasutamine infektsioonide ravimisel nii inimestel kui loomadel olnud olulise tähtsusega.  Pärast 1970. aastat on  aga penitsiliini jt antibiootikumide kasutamine tõsiselt ohustatud resistentsete bakterite tõttu. Euroopa Liidus sureb igal aastal selliste bakterite tõttu hinnanguliselt 25 000 inimest. Täiendavaid ravikulusid ja kahju tootlikkuse vähenemise tõttu hinnatakse 1.5 miljonile eurole aastas.

Antibiootikumide liigse või väärkasutamise tagajärjel loomakasvatuses tekkinud resistentsed bakterid võivad levida edasi ka inimestele.

Teadlane: Antibiootikumiresistentsus on tõsiseks ohuks inimeste tervisele

Antibiootikumide kasutamisest ja sellega kaasnevast antibiootikumiresistentsusest räägitakse eelkõige seoses inimeste ravimisega. Probleemistik on aga oluliselt laiem, kuna antibiootikumide suhtes resistentsed bakterid võivad inimorganismi jõuda ka loomakasvatusest ja keskkonnast, kirjutab Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi professor Tanel Tenson.

Antibiootikumid on üks tänapäeva meditsiini võimsamaid tööriistu. Kui antibiootikumid enam ei toimi, siis on paljud nakkushaigused väga raskete tagajärgedega. See ongi põhjus, miks oleme mures, et see ravimigrupp meil ka edaspidi kasutada oleks. Antibiootikumid pidurdavad bakterite kasvu meie kehas. Samas võivad bakterid muutuda selliselt, et antibiootikumid neile enam ei toimi, tekib antibiootikumiresistentsus. Seejuures, mida rohkem me antibiootikume kasutame, seda kiiremini resistentsus tekib.

Resistentseid baktereid rohkem, uusi tõhusaid ravimeid vähem

Valdav enamus antibiootikume töötati välja 1930.-1960. aastatel. Ja juba varsti peale antibiootikumide kasutuselevõttu täheldati ka resistentsuse teket. Esialgu probleemi ei tekkinud, kuna resistentse nakkuse puhul oli raviks mitmeid alternatiive. Esimene suurem probleem kerkis teravalt esile 1980ndate aastate lõpul – 1990ndate aastate alguses, mil avastati levinud bakteri Staphylococcus aureuse resistentsus talle seni mõjunud antibiootikumi suhtes.

Võrreldes muu maailmaga oleme Eestis kasutanud antibiootikume mõistlikult ja resistentsuse tasemed on meil olnud suhteliselt madalad. Foto: pixabay.com

Teraviljade valmimine suurendab seakatku leviku riske

Sigade Aafrika katku leviku suvine kõrgaeg jääb saagikoristusajale, mil viljad valmivad ja metssead tulevad põldudele sööma. Seepärast peavad nii loomapidajad kui teraviljakasvatajad sel ajal bioohutusele erilist tähelepanu pöörama, kirjutab Maaeluministeeriumi loomatervise büroo juhataja Enno Piisang.

Sööda ja teraviljaga seotud seakatku leviku riske on võimalik maandada vaid bioohutusnõuete hoolsal järgimisel.

Uudsevilja kasutamine söödaks vaid teatud tingimustel

Sigade söötmiseks tohib kasutada sööta, mida on 30 päeva jooksul enne kasutamist hoiustatud nii, et on välistatud nii loomade kui võimalikku viirust edasikandvate inimeste juurdepääs sellele, või mida on kuumtöödeldud väljaspool farmi territooriumit viiruse hävitamiseks piisaval meetodil.

Foto: Heidi Salujõe. Allikas: Looduskalender, Aasta looma fotovõistlus 2015

Teadlaste hinnangul hävib viirus teraviljas, kui seda kuivatatakse maksimaalsetel lubatud temperatuuridel. Et enamasti on kuivatustemperatuurid madalamad, siis tuleks vilja pärast kuivatamist ohutuse tagamiseks veel vähemalt kuu jooksul hoiustada, enne kui seda võiks kasutada seasöödaks. See tähendab, et põllult värskelt koristatud uudsevilja on keelatud loomadele sööta.