Normi piires taimekaitsevahendite jäägid toidus inimese tervist ei kahjusta

Toidus on erinevate taimekaitsevahendite jääkide esinemine teatud kogustes lubatud ning kui toit sisaldab taimekaitsevahendite jääke piirnormides, siis on tegemist ohutu toiduga, kirjutab Veterinaar- ja Toiduameti toiduosakonna peaspetsialist Kadi Padur.

Taimekaitsevahendid ehk pestitsiidid on taimede kaitsmiseks kasutatavad ained, mida kasutatakse kahjurite, umbrohu ja taimehaiguste tõrjeks eesmärgiga piirata taimehaiguste levikut, takistada toiduainete riknemist ja hävitada kahjulikke organisme. Euroopa Liidus on kehtestatud teaduslikest alustest lähtuvad taimekaitsevahendite jääkide piirnormid toidus, mille alusel Veterinaar- ja Toiduamet ning Põllumajandusamet regulaarselt taimekaitsejääkide sisalduse taset analüüsivad. Kontrollprogrammide raames analüüsitakse peamiselt Eestis müüdavaid puu- ja köögivilju ning vähemal määral ka loomset toitu, kuhu võivad taimekaitsevahendite jäägid sattuda läbi sööda.

Foto: Tiit Koha

Piirnormidele vastava toidu tarbimisel ei avaldada need ka pikaajalisel tarbimisel kroonilist mõju

Taimekaitsevahendite jääkide piirnormide väljatöötamisel on teaduslike meetoditega hinnatud nii kohest ehk akuutset, pikaajalist kui ka koosmõju. Sellega tegeleb Euroopa Toiduohutusamet ning vastavalt teadusuuringute tulemustele on Euroopa Komisjon kehtestanud taimekaitsevahendite jääkide piirnormid toidule. Normid kehtivad ühtselt nii Eestis kui ka teistes Euroopa Liidu liikmesriikides. Piirnormide väljatöötamiseks hinnatakse terviseriski toidus sisalduva aine kontsentratsiooni ja vastava aine akuutse referentsdoosi andmete baasil ning leitakse, millises koguses toidu tarbimise korral oht inimese tervisele akuutse mürgistuse läbi võiks avalduda. Taimekaitsevahendite jääkide piirnormid on seatud madalatele tasemetele ning analüüsimisel toidust leitavate jääkide kontsentratsioonid on üldjuhul nii madalad, et kohest mõju need inimese tervisele ei avalda. Piirnormidele vastava toidu tarbimisel ei avaldada need ka pikaajalisel tarbimisel kroonilist mõju. Uuringud on näidanud, et koorimine ja kuumtöötlemine või nende meetodite ühendamine vähendavad puu- ja köögiviljades olulisel määral taimekaitsevahendite jääkide sisaldust.

Taimekaitsevahendite jääkide kontrollimine erinevates toidugruppides toimub regulaarselt

Aastate jooksul on Veterinaar- ja Toiduamet ning Põllumajandusamet uurinud paljusid erinevaid toidugruppe, et kontrollida nendes sisalduvate taimekaitsevahendite jääkide nõuetekohasust. Kokkuvõttes võib öelda, et uuritud toidust ei sisalda üldjuhul ühtki taimekaitsevahendi jääki imiku- ja väikelapsetoidud ning loomset päritolu toit. Samuti ei ole nõuetele mittevastavaid taimekaitsevahendite jääkide koguseid tuvastatud kartulitest, apelsinidest, kurkidest, peakapsastest, rapsist, tomatist, nisust, banaanidest ja paljudest teistest toitudes. Siiski joonistuvad välja mõned toidugrupid, mis sisaldavad sageli vähemalt üht taimekaitsevahendi jääki. Nendeks on näiteks pirnid, banaanid, viinamarjad ja virsikud-nektariinid. Siiski on leitud jääkide kogused üldiselt väikesed ja piirnorme on ületatud harva. Euroopa Liidu ja Euroopa Majandustsooni riikides igal aastal uuritavate taimekaitsevahendite jääkide proovide tulemuste kohaselt ületavad igal aastal taimekaitsevahendite jääkide piirnorme kõikide toidugruppide lõikes kokku umbes 2 protsenti uuritud toidust. Umbes pool uuritud toidust aga ei sisalda ühtki taimekaitsevahendi jääki ning ülejäänud umbes 48 protsenti toidust sisaldab vähemalt üht taimekaitsevahendite jääki, mille kogused toidus on üldjuhul marginaalselt madala kontsentratsiooniga. See tähendab, et need inimese tervisele ohtlikud ei ole.

Taimekaitsevahendite jääkide sisaldus toidus üldiselt piirnorme ei ületa

Näiteks 2016. aastal võtsid taimekaitsevahendi kontrollprogrammi raames Veterinaar- ja Toiduameti ning Põllumajandusamet nii taimset kui ka loomset päritolu toitudest taimekaitsevahendite jääkide sisalduse uurimiseks kokku 337 proovi. Neist 202 ehk 60 protsenti proovidest ei sisaldanud mitte ühtegi jääki, 134 proovi ehk ligi 40 protsenti sisaldasid vähemalt ühte normi piiresse jäävat taimekaitsevahendi jääki. Ainult üks proov ehk 0,3 protsenti analüüsitud toidust sisaldas üht taimekaitsevahendi jääki üle lubatud piirnormi. Nendeks olid Brasiilia päritolu õunad. Juhul, kui analüüsist selgub, et toit sisaldab taimekaitsevahendite jääke üle lubatud piirnormi, kutsutakse vastav tootepartii turult tagasi.

Loomse toidu saasteainete seire raames taimekaitsevahendite jääkide sisalduse uurimiseks võttis Veterinaar- ja Toiduamet möödunud aastal 89 proovi. Uuriti nii mett, mune, piima, kala, veise-, sea- ja lambamaksasid ning veise-, sea-, lamba- kui ka broilerirasvasid. Mitte ükski proovidest ei sisaldanud taimekaitsevahendite jääke üle lubatud piirnormi. Meest võeti 16 proovi, millest ükski ei sisaldanud taimekaitsevahendi jääke üle lubatud piirnormi.

Mahetoidu kasvatamisel ei tohi taimekaitsevahendeid kasutada ega seega jääke leiduda

2016. aastal leiti viiest mahetoidu proovist taimekaitsevahendite jääke, mis ei ületanud küll kehtestatud piirnorme, mistõttu tavatoiduna oleksid tooted olnud nõuetekohased, kuid mahetoidu kasvatamisel ei tohi taimekaitsevahendeid kasutada. Seetõttu ei tohi nendes ka taimekaitsevahendite jääke leiduda. Tegemist oli kahel juhul rukkiteradega ning ühel juhul rapsiseemnete, brokkoli ja veiniga.

Ühe toiduproovi analüüsimiseks kulub olenevalt uuritavatest taimekaitsevahendite jääkidest ligikaudu 400–800 eurot ehk riik kulutab igal aastal toiduproovidest taimekaitsevahendite jääkide uurimiseks umbes 220 000 eurot.

Taimekaitse ja mesinduse vahel saab valitseda tasakaal

Palju on räägitud sellest, et mesilaste hukkumist põhjustavad taimekaitsevahendid. Samas on kontrollide käigus tuvastatud, et taimekaitsevahendite puhul on mesilaste hukkumist põhjustanud eelkõige nende vale kasutamine. Taimekaitsevahendite nõuetekohase kasutamise tagajärjel hukkumisi tuvastatud ei ole. Seega kõikidest nõuetest kinni pidades ja omavahel koostööd tehes on võimalik saavutada olukord, kus taimekaitse ja mesindus saavad kõrvuti eksisteerida, kirjutab Põllumajandusameti taimekaitse ja väetise osakonna juhataja Maris Raudsepp.

Mesilasperede stress ja suremine oleneb enim sellest, kuidas mesilasi peetakse, sealhulgas hügieenist ja parasiitidest mesitarudes. Kuigi mesilaste peamise hukkumise põhjuseks peetakse varroalesta ja sellega kaasnevaid viirushaiguseid, siis mesilasi mõjutavad ka halb ilmastik ja põllumajandusega seotud ohud. Kõige sagedamini on hukkumise põhjuseks mitme teguri kokkulangemine.

Mesilased tarusse suundumas. Foto: Katrin Press

Taimekaitsevahendi vale kasutamine võib maksta mesilaste elu

Põllumajandusamet on aastate jooksul järelevalve käigus lasknud analüüsida mesilastelt võetud proove. Kui 2015. ja 2016. aastal tuvastati üks taimekaitsevahendi väärkasutamine, mille tagajärjel hukkusid mesilased, siis tänavu on neid juhtumeid enam. Peamiseks mesilaste surmade põhjuseks läbi aastate on olnud taimekaitsevahendites kasutatav toimeaine dimetoaat, mida on kasutanud rapsikasvatajad. Dimetoaati sisaldavad taimekaitsevahendid on küll Eestis turule lubatud, kuid pole lubatud kasutada rapsil, vaid hoopis peamiselt teraviljal. Seega on mesilaste hukkumise põhjustanud taimekaitsevahendi kasutusnõuete rikkumine. Põllumajandusamet saab taimekaitsevahendi väärkasutaja taimekaitsetunnistuse kehtetuks tunnistada ja teavitada PRIAt kohustusliku majandamisnõude rikkumisest, mis viib toetuste vähendamiseni. Lisaks on Maaeluministeerium tõhustamas meetmeid, et seadusega ette näha praegusest paremad võimalused väärteomenetluse algatamiseks ja karistuse määramiseks.

Mesinikud ja taimekaitse – kes, mida ja kuidas tegema peab?

Põllumajandusamet on käesolevaks hooajaks koostöös Veterinaar- ja Toiduameti ning Eesti Mesinike Liiduga koostanud käitumisjuhise, mille eesmärk on parandada mesinike ja taimekaitsevahendite kasutajate omavahelist koostööd. Juhises on välja toodud nende omavaheline teavitamiskohustus, mis kehtib Eestis juba aastaid mesilaste kaitsmise eesmärgil. Mesinikul on kohustus endast teada anda oma kogukonnas tegutsevatele põllumeestele, lisaks tuleb teada anda mesila täpne asukoht ja mesilasperede arv PRIA põllumajandusloomade registrile. PRIA registri andmed võimaldavad põllupidajal leida enda läheduses asuvaid mesilaid PRIA veebikaardilt. Juhul kui mesinik on endast teada andnud, tuleb põllumehel vähemalt 48 tundi enne taimekaitsevahendi kasutamist teavitada kõiki mesinikke, kelle mesitarud asuvad 2 km kaugusel tema põldudest. Nii saab mesinik ennekõike jälgida oma mesilaste tegevust ja vajadusel võtta kasutusele ettevaatusabinõud.

Lisaks omavahelisele teavitamiskohustusele kehtib Eestis mesilaste ja teiste kasulike putukate kaitsmiseks juba aastaid ka taimekaitsevahendi õhust pritsimise ja õitsvate taimede pritsimise keeld. Õitsvaid taimi võib erandina pritsida vaid siis, kui taimekaitsevahendil on vastav märge ja sellisel juhul võib seda teha varahommikusel või hilisõhtusel ajal (kell 22.00–05.00), mil mesilased ei lenda.

Mida teha, kui on hukkunud tavapärasest rohkem mesilasi?

Kui on hukkunud tavapärasest rohkem mesilasi, tuleb mesinikul kohe teavitada kohalikku veterinaararsti või maakonna veterinaarkeskuse järelevalveametnikku. Kui on kahtlus, et mesilased on hukkunud taimekaitsevahendite väärkasutamise tagajärjel, tuleb teavitada oma maakonna taimekaitse valdkonna peaspetsialisti. Seejärel viivad ametnikud läbi sündmuskoha ülevaatuse, mille käigus võetakse vajadusel proovid nii hukkunud mesilastest kui ka taimsest saadusest. Põllumajandusamet reageerib kõigile kaebustele ja ainult koostöös mesinikuga on võimalik välja selgitada mesilaste hukkumise põhjused.

Taimekaitse ja mesinduse vahel peab valitsema tasakaal

Enne taimekaitsevahendi turule lubamist läbivad kõik tooted põhjaliku hindamise, mille käigus hinnatakse nende füüsikalis-keemilisi, toksikoloogilisi ja ökotoksikoloogilisi omadusi, sealhulgas mõju mesilastele. Niisamuti hinnatakse taimekaitsevahendi looduses käitumist ja levikut, võimalikke jääke toidus, efektiivsust taimekahjustajatele ja põllukultuuridele. Seega taimekaitsevahend lubatakse turule ainult tingimustel, et see ei avalda inimese ja loomade tervisele ega keskkonnale kahjulikku mõju, kusjuures taimekaitseseadusega taimekaitsevahendi kasutamisele sätestatud nõuded on kirja pandud selleks, et tagada inimeste ja loomade tervise ning keskkonna kaitse kõrge tase. Kui aga taimekaitsevahendit kasutatakse turule lubamise tingimusi või kasutamise nõudeid eirates, võib see põhjustada ohtu nii keskkonnale kui ka inimese ja loomade tervisele. Seetõttu on väga oluline, et taimekaitsevahendeid kasutatakse nõuetekohaselt, järgides rangelt kasutusjuhendit. Taimekaitsevahendit võib kasutada ainult selleks ettenähtud kultuuridel, lubatud kulunormide piires ja õigetel kasutusaegadel. Kõikidest nõuetest kinni pidades ja omavahel koostööd tehes on võimalik saavutada olukord, kus taimekaitse ja mesindus saavad kõrvuti eksisteerida, arvestades mõlema osapoole huve.

 

• Taimekaitseseadus
• Taimekaitsevahendi kasutamise ja hoiukoha täpsemad nõuded
• Juhis PMA, VTA ja mesinike vaheliseks koostööks ja Mesinikud ja taimekaitse (infovoldik)
• Infomaterjal mesinikele Maaeluministeeriumi koduleheküljel

 

Taimekaitsevahendite kasutamine avalikus kohas

Taimekaitsetöid tehakse kõige enam põllumajanduslikes majapidamistes, kuid taimekaitsevahendeid kasutatakse ka avalikes kohtades nagu haljasaladel ja parkides, aga ka karuputke tõrjel, maanteepervede-, gaasitrasside-, trammi- ja raudteede hoolduses. Saabunud on haljastuse ja heakorratööde hooaeg ning taimekaitsevahendite kasutamise nõuetest avalikes kohtades kirjutab Põllumajandusameti taimekaitse ja väetise osakonna juhataja Maris Raudsepp.

Taimekaitsevahendite professionaalne kasutaja peab läbima koolituse

Taimekaitsetunnistuseta võivad vabamüügis olevaid taimekaitsevahendeid kasutada vaid hobiaednikud oma tarbeks või silmailuks kasvatatavatel kultuuridel. Avalikes kohtades nagu haljasaladel, parkides, aedades, spordiväljakutel, tervishoiu- ja lasteasutuste aladel, võib taimekaitsevahendeid kasutada üksnes professionaalne kasutaja – koolituse läbinud ja taimekaitsetunnistust omav spetsialist. Koolituse käigus omandatakse vajalikud teadmised taimekaitsetööde nõuetekohase läbiviimise kohta. Taimekaitsetunnistuse väljastab Põllumajandusamet ja see kehtib viis aastat.

Foto: Karolin Lillemäe

WTO otsus tunnustab seakatku tõrjeks rakendatud tsoneerimise põhimõtteid

Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) apellatsioonikohus langetas veebruari lõpul kauaoodatud otsuse Euroopa Liidu ja Venemaa vahelises vaidluses seoses Venemaa poolt 2014. aastal seakatku tõttu kehtestatud impordipiirangutega Euroopa Liidust pärinevale sealihale. WTO kohus leidis, et seakatku tõrjemeetmena rakendatud tsoneerimine peab tagama ekspordivõimaluse taudivabadest piirkondadest, luues sellega olulise pretsedendi, mille mõju ulatub kaugemale, kui esmapilgul paistab, kirjutab Maablogis Eesti põllumajandusesindaja WTO juures Genfis Kristina Uibopuu.

Seoses sigade Aafrika katku levikuga Baltimaades ja Poolas keelas Venemaa 2014. aastal järk-järgult kogu Euroopa Liidust nii elussigade kui sealiha ja -toodete impordi, põhjendades seda seakatku ohtliku levikuga EL-s ning vajadusega kaitsta haiguse levikut Vene territooriumile (Venemaal oli selleks ajaks SAK juba mitmel pool levinud). Samal aastal algas ka EL ja Venemaa vaheline vaidlus, kui Euroopa Komisjon peamiselt Eesti ning Poola nõudmisel algatas WTO-s ametliku konsultatsioonimenetluse (vaidlusmehhanismi esimene aste) seoses 2014. aasta jooksul Venemaa kehtestatud impordipiirangutega Poolast ning Balti riikidest pärinevale sealihale- ja toodetele. Aastal 2017 on see vaidlus saanud lõpliku pitseri WTO-s, kuna  apellatsioonikohus on WTO kohtuvaidluse viimane instants.

EL-Venemaa WTO kohtuvaidluse keskmes oli küsimus, kas Venemaal oli õigus keelduda nelja seakatku nakatunud riigi tsoneerimisplaanist, mis pidi tagama ekspordivõimaluse EL seakatku vabadest piirkondadest. Foto: T. Sammal

Uuring: Hobumajanduse potentsiaal on Eestis kasutamata

Hobumajandus hõlmab paljusid erinevaid valdkondi, panustades mitmesse majandussektorisse – puhkemajandusse, spordimajandusse, huviharidusse, tervishoidu. See on oluline majandusharu ja tööandja maapiirkondades, mistõttu tuleks hobumajandusele senisest enam tähelepanu pöörata ja sektori potentsiaali avavaid investeeringuid teha, kirjutab Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE analüütik Imbi Kaunismaa.

Hobune on aastatuhandeid olnud oluline inimese kaaslane – transpordivahendina, töö tegemise vahendina, ning ka sõbrana. Hobuste kasutamise eesmärgid ja vajadused on aja jooksul olulisel määral muutunud ja arenenud. Tänapäeval kasutatakse hobuseid sagedamini spordis ja turismimajanduses ning mõnevõrra vähem ka põllumajanduses, toidutööstus, korrakaitses jt valdkondades. Hobuste olulisus inimese kaaslasena ei ole aegade jooksul vähenenud, muutunud on vaid valdkonnad, kus hobust kasutatakse.

Hobusektor hõlmab paljusid valdkondi

Kõiki hobusega seotud majanduslikke tegevusalasid võib käsitleda ühtse valdkonnana ehk hobusektorina. Hobusektorisse on hõlmatud ratsasport, hobuvõidusõidud, traavlivõistlused ja panustamine, hobuste aretus, hobuste kasvatus, hobuturism, hipoteraapia jne. Seega panustab hobusektor mitmesse erinevasse majandussektorisse, näiteks rekreatsioonimajandusse, spordimajandusse, huviharidusse ja tervishoidu.

Foto: WolfBlur / pixabay.com.

Hobiaednikele lubatud taimekaitsevahendite arv väheneb

Hobiaednikele lubatud taimekaitsevahendite arv vabamüügis väheneb aasta-aastalt. Karmistunud nõuete ja uute teadusuuringute valguses vaadatakse taimekaitsevahendite kasutuslubasid pidevalt üle ning piiratakse nende müüki ja kasutust. Milliseid alternatiivseid taimekaitselahendusi tuleks koduaias kasutada, selgitab Põllumajandusameti taimekaitse ja väetiste osakonna registreerimise büroo peaspetsialist Uku Rooni.

Tänase seisuga on hobiaednikele lubatud taimekaitsevahendeid registris 44, kuid mõned on juba lähikuudel kadumas ja üldine vähenemistrend jätkub. Ei ole ka oodata, et turule tuleks palju mitteprofessionaalsetele kasutajatele mõeldud uusi tooteid.

Kasutust piiratakse inimeste tervise ja keskkonna kaitseks

Kindlustamaks taimekaitsevahendite piisavat ohutust viiakse aegajalt läbi täiendavaid uuringuid või vaadatakse üle juba väljastatud lube. Uute uuringutulemuste, ümberklassifitseerimise või karmistunud nõuete valguses võivad muutuda väljastatud loa tingimused – näiteks keelatakse toote müük ja kasutamine hobiaednikele.

Kaunviljade kasvupind Eestis suureneb

Kaunviljade kui maailma rahvastiku toidus olulise valguallika tähtsuse rõhutamiseks tähistatakse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni FAO eestvedamisel täna, 18. jaanuaril ülemaailmset kaunviljade päeva. Eestis kasvatatakse kaunvilju 54 500 hektaril ja nende kasvupind on viimastel aastal jõudsalt suurenenud, kirjutab Eesti Taimekasvatuse Instituudi direktor Mati Koppel.

Kaunviljad on maailma rahvastiku toidus olulisel kohal kui valguallikas, paljudes Aasia ja Aafrika riikides on kaunviljadest saadav valk tihti ainus, mida inimesed saavad endale lubada. Herneseemned sisaldavad keskmiselt 23% ja põldoad 30% valku. Koduloomade, -lindude ja ka kalade jõusöötades on valgu osakaal saadud enamjaolt just kaunviljade seemnete lisamisega. Vähemoluline ei ole ka kaunviljaliste taimede ja Rhizobium bakterite koostöös seotud õhulämmastik, mis jääb peale koristust taimejäänustena mulda järgnevatele taimedele toitaineks. Seega saame öelda, et kaunviljad toidavad nii inimesi, loomi kui ka taimi.

Otsetoetuste muudatused piiravad tulevikus rohumaadel hekseldamist

Maaeluministeeriumis on ettevalmistamisel otsetoetuste tingimuste muudatused, mis toovad kaheaastase üleminekuajaga alates 2019. aastast kohustuse põllumajandusmaa hooldamisel hekseldatud rohu koristamiseks täies ulatuses. Aastatel 2017-2018 on hekseldamine lubatud koos heksli mahajätmisega. Kavandatavad muudatused aitavad paremini suunata toetusi aktiivsetele põllumajandustootjatele, kirjutab Erkki Miller Maaeluministeeriumi põllumajandusturu korraldamise osakonnast.  

Eesmärk oli tagada põllumeeste sissetulekud ja toiduga varustatus

Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika seab eesmärgiks tõsta põllumajanduse tootlikkust tehnilise progressi edendamise ja tootmistegurite, eelkõige tööjõu optimaalse kasutamise teel, kindlustada põllumajandusega tegeleva rahvastikuosa õiglane elatustase, stabiliseerida turge, tagada varude kättesaadavus ja mõistlikud tarbijahinnad ehk teisisõnu – tagada elujõuline toidutootmine.

Eelmise kümnendi esimeses pooles läbiviidud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika reformi tulemusel seoti toetuste maksmine põllumajandustoodete tootmise kohustusest lahti. Seda põhimõtet on otsetoetuste kujundamisel järgitud ka sellele järgnenud ühise põllumajanduspoliitika reformide puhul. Toetuste säilitamine põllumajanduslikult tootmisest ajutiselt kõrvale jäetud maale pidi tagama põllumajandustootja otsustusvabaduse tegutsemiseks turusignaalidest lähtuvalt. See andis võimaluse jätta põllumajandusmaa tootmisest kõrvale, kui turukonjunktuur on ebasobiv, kaotamata seetõttu sissetulekutes.

Uuring: noored on hakanud rohkem kala tarbima

Eesti Konjunktuuriinstituudi (EKI) 2016. aasta uuringust selgub, et noored inimesed tarbivad kala järjest rohkem. Kala tarbimine on püsinud üsna stabiilne vaatamata sellele, et viimaste aastatega on kalatoodete hinnad tõusnud, kirjutab Maaeluministeeriumi kalamajandusosakonna turukorralduse ja kaubanduse büroo peaspetsialist Maarja Purik.

Eesti Konjunktuuriinstituut uuris 2016. aasta juunist oktoobrini kala ja kalatoodete tarbimist. Uuringu eesmärk oli välja selgitada, millised on elanike kala ja kalatoodete tarbimisharjumused ning kas ja kuidas on kala ja kalatoodete tarbimine muutunud aastatel 2013–2015.

Saage tuttavaks: Kevin Kalalemb ja Raissa Rõboljubova

Kevin Kalalemb (24) ja Raissa Rõboljubova (34) on need kaks noort inimest, kes on viimastel aastatel hakanud oma tervise eest rohkem hoolitsema. Nad on hakanud regulaarselt trennis käima ning oma toidulaua on nad samuti kriitiliselt üle vaadanud. Põhjuseks on soov hoida tervist ja kvaliteetsemat elu elada. Neil on see hästi õnnestunud! Nii Kevin kui ka Raissa saavad viimasel ajal palju komplimente ning sõbrad tuttavad uurivad, mis on nende hea väljanägemise ja enesetunde põhjuseks.

Tuleb välja, et olulist rolli mängib, mida ja kui sagedasti me sööme. Üheks muudatuseks oma toitumise juures võtsid Kevin ja Raissa kolm aastat tagasi nõuks süüa iganädalaselt vähemalt kolm korda kala. Toitumisteadlased soovitavad süüa mitmekülgselt, tarbides sealjuures nii väherasvaseid kalu (haug, koha, ahven, tilaapia) kui ka rasvaseid kalu (lõhe, forell, kilu, räim). Toitaineliselt sisaldab kala palju valku, mis on kergesti omastatavam kui muud loomsed valgud. Samuti sisaldab kala vitamiine (oluline vitamiin D allikas), mineraalaineid ning rasvu, mis suuremas osas on omega-3 rasvad. Kala on üks olulisemaid polüküllastumatute omega-3 rasvhapete allikaid, mis mõjutavad meie tervist mitmel erineval moel. Linoleenhapet (oomega-3-rasvhape) ei ole inimorganism võimeline iseseisvalt tootma, mistõttu peab neid saama toiduga. Oomega-3-rasvhapete tarbimine 200–250 milligrammi päevas aitab vähendada südame-veresoonkonnahaiguste riski.

Eesti elanikud eelistavad süüa lõhet, forelli, heeringat ja räime

Kevini ja Raissa lemmikkalaks on välja kujunenud lõhe ja forell ehk rahvakeeli punane kala, räim ja heeringas. Punast kala on lihtne valmistada ja süüa, sest luid tal sees eriti pole. Maitsestad soola, pipra ja tilliga, paned ahju ja vähem kui poole tunni pärast on maitsev kala juba taldrikul. Heeringat meeldib neile hommikuti võileiva peale panna ja erineva sortimentiga räimetoodetest nad ka ära ei ütle.

Euroopas hakatakse piirama antibiootikumide kasutamist loomakasvatuses

Maailmas üha kasvava antibiootikumiresistentsuse ohu tõttu otsitakse Euroopas võimalusi antibiootikumikasutuse piiramiseks ka loomakasvatuses. Eestis on veterinaarravimitena looma kohta müüdavate antibiootikumide kogused Euroopa riikide võrdluses seni veel tagasihoidlikud, kuid vähendada tuleb just selliste antibiootikumide kasutamist, mis on vajalikud ka inimeste ravis, kirjutab Maaeluministeeriumi toiduhügieeni büroo peaspetsialist Piret Aasmäe.

Mis on antibiootikumiresistentsus?

Mikroobide resistentsus ehk AMR (ingl. k. antimicrobial resistance) on olukord, kus antimikroobsed ained, nt antibiootikumid enam mikroobide vastu ei mõju. Alates penitsiliini kasutusele võtmisest 1940. aastal, on antibiootikumide kasutamine infektsioonide ravimisel nii inimestel kui loomadel olnud olulise tähtsusega.  Pärast 1970. aastat on  aga penitsiliini jt antibiootikumide kasutamine tõsiselt ohustatud resistentsete bakterite tõttu. Euroopa Liidus sureb igal aastal selliste bakterite tõttu hinnanguliselt 25 000 inimest. Täiendavaid ravikulusid ja kahju tootlikkuse vähenemise tõttu hinnatakse 1.5 miljonile eurole aastas.

Antibiootikumide liigse või väärkasutamise tagajärjel loomakasvatuses tekkinud resistentsed bakterid võivad levida edasi ka inimestele.