Uuring: Eesti noored peavad kofeiini tarbimist vähendama

Eesti noorte kofeiini keskmine saadavus toidust jääb ohutu tarbimise piiresse. Siiski on 14-17-aastaste vanusegrupis noori, kes peaksid vähendama kofeiini sisaldavate jookide, sh nii energiajookide kui ka kohvi ja tee tarbimist, selgub Maaeluministeeriumi tellimusel Tervise Arengu Instituudi antud riskihinnangust.

Tervise Arengu Instituut viis 2016. aastal läbi riskihinnangu, mille eesmärk oli välja selgitada, kas kofeiini tarbimine Eesti laste, noorte ja täiskasvanute seas vanuses 10-24 aastat ületab Euroopa Toiduohutusameti avaldatud riskihinnangus esitatud ohutuid koguseid. Uuringus tugineti aastatel 2013-2015 Eestis läbi viidud Rahvastiku toitumise uuringu andmetele.

 Mis on kofeiin?

Kofeiin on keemiline ühend, mida leidub looduslikult sellistes taimede osades nagu kohvi- ja kakaooad, teepõõsalehed, guaraana marjad ja koolapähklid. Peamisteks kofeiini allikateks igapäevamenüüs on kohv, tee, kofeiini sisaldavad karastusjoogid (sealhulgas energiajoogid) ja šokolaad (ka kakaojoogid).

Millele peaks toitu valides enim tähelepanu pöörama?

13. detsembrist muutub Euroopas kohustuslikuks toitumisalase teabe esitamine toidupakenditel. Peamine probleem inimeste toitumise juures on liigne soola, suhkru ja küllastunud rasvhapete tarbimine. Millele tuleks nende liigtarbimise vähendamiseks toitu valides enam tähelepanu pöörata, selgitavad Tervise Arengu Instituudi ekspert Tagli Pitsi ning Katrin Lõhmus ja Külli Johanson Maaeluministeeriumi toidu üldnõuete büroost.

Mida jälgida ja pakenditelt lugeda, et teadlikult tarbida vähem küllastunud rasvhappeid, soola ja suhkrut? Toidumärgistuse lugemise oskus aitab toidupoes teadlikumaid valikuid teha. Seejuures on oluline teada, et koostisosade loetelus esitatakse kõik toidu koostisosad sisalduse kahanevas järjekorras.

Küllastunud rasvhapete tarbimise vähendamiseks valmista toit ise

Küllastunud rasvhappeid sisaldavad ennekõike loomset päritolu toidud ja nendest valmistatud tooted. Erandiks on kookos- ja palmirasv, mis on samuti küllastunud rasvhapeterikkad. Samuti on erandiks kalad, mis sisaldavad pigem polüküllastumata rasvhappeid. Peamiselt tasuks pakenditelt vaadata just lihatoodete rasvade, sh küllastunud rasvhapete, sisaldusi ning võimalusel valida need, milles küllastunud rasvhappeid kõige vähem või valmistada oma toit värskest toorainest ise.

Toitumisalane teave pakendil aitab toidupoes targemaid valikuid teha

Alates 13. detsembrist muutub Euroopas kohustuslikuks toitumisalase teabe esitamine toidupakendeil. Toiduvalmistajad peavad hakkama esitama tarbijale infot toidu energiasisalduse ning rasvade, küllastunud rasvhapete, süsivesikute, suhkrute, valkude ja soola koguse kohta. Millele tuleks uute toitumissoovituste valguses toidupakendil tähelepanu pöörata, selgitavad Tervise Arengu Instituudi ekspert Tagli Pitsi ning Katrin Lõhmus ja Külli Johanson Maaeluministeeriumi toidu üldnõuete büroost.

2015. aastal kinnitati Tervise Arengu Instituudi eestvedamisel väljatöötatud Eesti uued toitumissoovitused. Toidu märgistustelt leiab alates 13. detsembrist 2016 teavet, mis aitab toitumissoovitusi järgida. Kohustuslikuks muutub energiasisalduse ning rasvade, küllastunud rasvhapete, süsivesikute, suhkrute, valkude ja soola koguse märkimine 100 g või 100 ml toidu või joogi kohta. Ühe portsjoni toitumisalase teabe lisamine on vabatahtlik.

Mõned toidud on siiski erandiks, nt ei pea toitumisalast teavet esitama tee, maitsetaimede ja töötlemata toodete nagu mesi, jahu ja pähklite puhul ning samuti toidu puhul, mida valmistatakse väikeses koguses otse tarbijale või mida müüakse kohalikule jaemüüjale, kes varustab tarbijaid.

Milline on kohustuslik teave?

• energiasisaldus (kJ ja kcal);
• rasvad, sh küllastunud rasvhapped;
• süsivesikud, sh suhkrud;
• valgud
• sool (arvutatakse kogu toidus sisalduva naatriumi baasil, seetõttu võib mõnede toodete puhul olla märgitud, et soolasisaldus tuleneb ainult loodusliku naatriumi olemasolust).

Euroopas kavandatakse meetmeid toiduga saadavate transrasvade vähendamiseks

Vastvalminud Euroopa Komisjoni raport „Toidus ja elanike üldises dieedis sisalduvate transrasvhapete kohta“ analüüsib võimalusi toiduga saadavate transrasvhapete  vähendamiseks. Raportis jõutakse järeldusele, et kõige tõhusam viis selleks on tööstuslike transrasvhapete  sisaldusele  piirnormi seadmine.

Mis on transrasvhapped ja kuidas nad tekivad?

Transrasvhappeid leidub looduslikult vähesel määral mõnedes toitudes (nt punases lihas ja piimatoodetes), samuti võivad need tekkida teatud rasvade tööstuslikul tootmisel. Tööstuslikult tekivad need eelkõige taimsete rasvade ja õlide osalise hüdrogeenimise käigus. 20. sajandi algul kasutusele võetud tööstusliku hüdrogeenimise protsess on suurendanud rasvade tootmist ja kasutamist kogu maailmas.

Allikas: http://chemwiki.ucdavis.edu/

Hüdrogeenimine võimaldab vedelast taimeõlist saada sobiva konsistentsi, sulamistäpi ja kristalliseerumisomadustega hästisäiliva rasva. Kui hüdrogeenimine toimub osaliselt, tekivad mittesoovitavad transrasvhapped. Taimsete rasvade täieliku hüdrogeenimise käigus transrasvhappeid  ei  teki. Osaliselt hüdrogeenitud  rasvu kasutatakse näiteks pagaritoodete, kondiitritoodete, teatud margariinide, rasvavõiete ja teiste sarnaste toodete, aga ka friteeritud ja külmutatud toodete koostisosana.

Kas ostsite angerja või säga? Mee või suhkrusiirupi?

Euroopa Komisjon analüüsis sel suvel üle Euroopa kokku ligi 4000 valge lihaga kala- ja üle 2200 meeproovi. Kõik analüüsiks võetud Eesti meed vastasid nõuetele, kala puhul leiti üksikuid probleeme, selgub täna avaldatud esimese üle-Euroopalise toidupettuste teemalise seire tulemustest. 

Toidupettuste teema leidis laia kajastust 2013. aastal, kui mitmetes lihatoodetes tuvastati hobuseliha, kuid vastav märgistus toodetel puudus. Sellest tingituna sattus toidupettuste teema teravdatud tähelepanu alla ja viidi tänavu läbi esimene üle-Euroopaline seire.

Eesti mee proovid vastasid nõuetele. Foto on illustreeriv. Autor: K.Press

Kalade puhul kontrolliti toote vastavust märgistusele, kuna varasemad pistelised kontrollid on näidanud, et tarbijaid eksitatakse pakkudes kallima kalaliigi asemel väljanägemiselt sarnast, kuid tegelikult hoopis teise kalaliigi liha. Mee puhul kontrolliti mee päritolu ja lisatud suhkruid.

Eestis võttis Veterinaar-ja Toiduamet juunis proove erinevatest kalandustoodetest ja meest erinevates etappides nagu piirikontrollipunktis, hulgiladudes, tööstustes, jaekaubanduses ja toitlustusettevõtetes.

Eesti kala üldiselt korras
Analüüsimiseks võeti mitmesuguseid kalandustooteid, nii töötlemata kui töödeldud, Eesti päritolu kui ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikide ning samuti kolmandatest riikidest pärit kalandustooteid.

Kokku võeti 48 proovi, millest 13 olid Eesti päritolu tooted, 20 EL ja EFTA riikide päritolu tooted ning 15 kolmandatest riikidest, peamiselt Hiinast. 48-st proovist kaheksa puhul leiti, et proov on mittenõuetekohane. Nendest kaks olid Eesti päritolu kalandustooted ning kuus teistest EL liikmesriikidest pärit tooted.

Mis olid vead?
Suurimaks probleemiks oli kalaliigi kohta käiva vale info andmine tarbijale.
• Kolme kalakonservi puhul leiti, et märgistusel tarbijale antav info kalaliigi kohta ei ole piisavalt täpne, nt esitati konservi märgistusel kalaliigina „säga“, aga DNA analüüs tuvastas, et tegemist on „suure angersägaga“.
• Ühel juhul oli kalahoidises asendatud tursk argentiina heigiga.
• Ühe juhtumi puhul tuvastati müügikohas, et kalafilee müügietiketil oli märgitud „paltuse filee“ kuid kauba saatedokumentide järgi oli tegemist hoopis süvalestaga, mida kinnitas ka DNA analüüs.
• Ühe tursafilee konservi puhul tuvastati DNA analüüsi käigus tegelikult kolme kalaliigi (tursa, saida ja merilesta) sisaldus.
• Ühes kuivatatud kalatootes tuvastati lisaks märgistusel esitatud särjele ka karpkala.
• Ühe külmutatud paneeritud kalatoote puhul tuvastati kilttursa sisaldus toote märgistusel esitatud tursa asemel.

Peamiselt analüüsis VTA jahutatud ning külmutatud kalafileesid, paneeritud fileesid, ühte või mitut kalaliiki sisaldavaid kalakonserve, suitsutatud ning kuivatatud kalatooteid. Uuriti valge lihaga kalaliike, mida Eestis peamiselt turustatakse: merluusid, tursk, tilaapia, mintai, pangaasius, merilest, ahven, koha, haug, siig, karpkala, angerjas, särg, säga, paltus.

Eesti meed vastasid nõuetele
Veterinaar-ja Toiduamet võttis kokku 20 meeproovi, millest neli olid Eestis toodetud mee proovid, kaheksa olid teiste liikmeriiide ja kolmandate riikide meeproovid ning veel kaheksa proovi olid meesegud. Analüüsitud Eesti meed vastasid nõuetele.

Analüüsiti väga erinevaid näitajaid nagu nt organoleptika, diastaasarv (bioloogiliselt aktiivsete ainete ensüümide sisaldus mees), elektrijuhtivus, õietolm, suhkrute sisaldus (sh võõrsuhkrute määramine). Mõnede näitajate osas on analüüsitulemused veel selgumas.

Mis olid vead?
Mittenõuetekohased tulemused saadi 20 proovist kolme puhul. Ühel juhul oli toode märgistatud pärnaõiemeena, kuid antud mesi sisaldas pärna õietolmu ainult 14%. Kahe meeproovi puhul ei oleks tohtinud neid tooteid mee nime all turustada, kuna diastaasarvud ja HMF-id ei vastanud määrusega kehtestatud nõuetele.
Täpsema info leiab Euroopa Komisjoni kodulehelt.

Heneli Lamp, VTA toiduosakonna juhataja
Katrin Lõhmus, toidu üldnõuete büroo peaspetsialist
Ingrid Vesmes, toiduhügieeni büroo juhataja

Toorpiima tuleb enne tarbimist kuumutada

Hea hügieenitava rakendamine farmides ja külmaahela säilitamine farmist tarbijani aitab oluliselt vähendada võimalikke toorpiimast tingitud terviseriske, kuid parim viis riskide vältimiseks on piima kuumtöötlemine, kirjutab Põllumajandusministeeriumi toiduhügieenibüroo peaspetsialist Annika Leis.

Hiljuti Eesti Maaülikoolis läbi viidud uuringud näitavad, et toorpiima tarbimisest tingitud terviseriskide minimeerimiseks tasub piima enne tarbimist kuumutada. Seepärast plaanib Põllumajandusministeerium uuendada 2006. aastast kehtivat ministri määrust ja kohustada toorpiima turustajaid esitama toote müügikohas või pakendil tarbijatele soovituse toorpiima kuumtöötlemiseks enne tarvitamist.

Mis on toorpiim?

Toorpiim on piim, mida ei ole kuumutatud üle 40 kraadi või töödeldud samaväärse mõjuga viisil. Toorpiimast ei ole midagi eemaldatud ja sinna ei ole midagi lisatud. Teadusuuringud, mis on võrrelnud kuumtöödeldud ning toorpiima kasulikku mõju inimese tervisele, on kokkuvõtetes järeldanud, et sõltumata teatud olulistest toorpiima tarbimise eelistest (nt toorpiimas säilinud looduslik toitainete struktuur) ei kaalu need üles toorpiima tarbimisega kaasnevaid potentsiaalseid ohtusid. Toorpiim on oma toitainelise koostise tõttu ideaalne keskkond erinevate riknemist põhjustavate ja võimalike haigustekitavate mikroobide kasvamiseks.

Kuidas tunda ära õige Parma sink?

Maailma toiduturul on erilise tähelepanu all geograafilist tähist ja kaitstud päritolunimetust kandvad tooted, mis oma populaarsusega meelitavad ligi ka toidu nö võltsijaid. Lõuna-Euroopa riikide majandusele toovad sellised juhtumid miljarditesse eurodesse ulatuvat kahju, kirjutab Maablogis kaubanduse ja alkoholi turukorralduse büroo peaspetsialist Helen Sõber.

Euroopa Liidus registreeritud geograafilistest tähistest moodustavad enamuse Vahemeremaadest pärit tooted. Vahemeremaade toidukultuur on oma pika ajalooga hinnatumaid maailmas ning nõudlus nende toidukauba järele kasvab pidevalt. Kahjuks suureneb tänu sellisele populaarsusele ka nende toodete võltsimine. Itaalia on arvutanud, et aastaks 2020 kasvab toidu võltsimisega kaasnev kahju Itaalia majandusele 60 miljardi euroni. Seetõttu on Lõuna-Euroopa võtnud Itaalia eestvedamisel enda kanda võitluse toidu võltsimise temaatikaga, rõhutades toidu olulisust osana kultuuripärandist, mida tuleb kaitsta.

EL-i tasandil on loodud kaitstud geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kvaliteedisüsteem, millega kaitstakse põllumajandustooteid, toitu, veinitooteid ja piiritusjooke ning antakse seeläbi tootele lisandväärtust.

Tuntuimad on juustud ja alkohol

Tegemist on olemuselt kõrge lisandväärtusega toodetega, mille kvaliteet ja maitseomadused on tugevalt seotud konkreetse geograafilise piirkonnaga. Rolli mängivad selle piirkonna klimaatilised tingimused ja geograafiline asukoht, sellest tulenevad tooraine erilised omadused ning lisaks ka traditsioonilised tootmismeetodid. Tuntumate näidete alla kuuluvad näiteks Parmigiano Reggiano Itaaliast – Eesti tarbijale tuntud kui parmesani juust –, kaitstud päritolunimetusega vahuvein Champagne Prantsusmaalt Champagne´ piirkonnast, õlu Münchener Bier Saksamaalt Münchenist, veinist valmistatud kange alkohoolne jook cognac Prantsusmaalt Cognac´i piirkonnast ja lambapiimast valmistatud sinihallitusjuust Roquefort Prantsusmaalt.

GMO-de tulevik Euroopa Liidus

Euroopa Parlament võttis aasta alguses vastu eelnõu, millega lubatakse EL liikmesriikidel piirata või keelustada geneetiliselt muundatud põllukultuuride kasvatamist oma territooriumil, isegi kui see on lubatud EL tasandil. Nüüd on Euroopa Liidus algatatud arutelu sarnase õiguse andmise kohta ka geneetiliselt muundatud toidu ja sööda osas, kirjutab Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse ning teaduse ja arenduse asekantsler Toomas Kevvai. 

GMO tekitab vastakaid arvamusi

Geenitehnoloogia võimaldab üksikuid valitud geene ühelt organismilt teisele üle kanda. Niisuguste meetodite abil luuakse geneetiliselt muundatud organisme (GMO), nt taimi, mida seejärel kasvatatakse toidu või sööda tootmiseks. GM taimi luuakse ja turustatakse sellepärast, et neil on kas tootja või tarbija jaoks mõned olulised eelised: enamasti on neil suurema saagikuse tõttu madalam hind, kuna need taimed taluvad taimekaitsevahendeid ja on vastupidavad taimekahjuritele. Lisaks võib mõni GM kultuur olla suurema toiteväärtusega, nt on välja töötatud GM soja, mille oomega-3 rasvhappe stearidoonhappe[i] sisaldust on tõstetud. Kuigi Euroopa Liidus on toiduks ja söödaks mitmeid GM kultuure turule lubatud, ei ole GM toit siiski veel eriti levinud, peamiselt avalikkuse negatiivse suhtumise tõttu.

GMO maisi põld. Foto autor: Lindsay Eyink. Allikas: Wikipedia

Kuidas turul maasikaid valida?

Maasikahooaeg läheneb ja turgudel võib juba leida eestimaiseid kasvuhoones kasvatud maasikaid. Kuidas tuvastada maasikate päritolu, millise info peab tarbija saama pakendilt või müügikohast ning millised nõuded kehtivad puu- ja köögiviljade kvaliteedile, kirjutab Maablogis Põllumajandusameti aianduse büroo juhataja Saima Evendi.

Juba mõnda aega püüavad kaupluste müügilettidel pilke värsked, peamiselt Hispaania ja Kreeka päritolu maasikad. Turgudel ja välimüügilettidel võib lisaks leida Türgi ja Poola ning vähesel määral eestimaiseid kasvuhoones kasvatatud maasikaid. Peagi valmib maasikasaak Lätis ja Leedus ning seejärel Eestiski.

Kuidas tuvastada maasikate päritolu?

Igal aastal on suve alguses maasikamüügi kõrghooajal kõrgendatud tähelepanu all turul toimuv ja küsimus, kuidas veenduda müügil olevate maasikate päritolu tõepärasuses või keda usaldada? Suureneb kaebuste arv, et eestimaise maasika nime all püütakse turustada mujalt liikmesriikidest odavalt kokkuostetud maasikaid.

Need Pärna Talu maasikad kannavad Eesti Aiandusliidu kodumaisus- ja kvaliteedimärki “Eestis kasvatatud”

Mida peaks teadma toidulisanditest?

Ekslikult on kujunenud arusaam, et toidulisandid moodustavad meie igapäeva elu loomuliku osa. Arvatakse, et ilma täiendavate vitamiinide ja mineraaltoitaineteta ei ole tervislik eluviis võimalik. Põllumajandusministeeriumi toidu üldnõuete büroo peaspetsialist Siret Dreyersdorff selgitab Maablogis, mida peaks teadma enne toidulisandi ostmist ja tarbimist.

Sageli tarbitakse toidulisandeid, et kompenseerida ebatervislikku toitumist, millele omakorda tuuakse ettekäändeks kiire elutempo. Nii võib toidulisandite tarbimisest saada kiiresti harjumus. Samas ei asenda toidulisandid  tervislikku toitumist ja nende eesmärk on tavatoitu vaid täiendada. Toidulisandites võivad esineda vitamiinid, mineraaltoitained, aminohapped, kiudained, pre- ja probiootikumid, rasvhapped, taime- ja ürdiekstraktid.

Kõige aluseks tasakaalustatud toitumine

Nagu nimetus ütleb, on toidulisand tavatoidule lisaks, mistõttu tuleb otsus toidulisandi kasuks langetada läbimõeldult. Üldjuhul on toitained organismi normaalseks toimimiseks kättesaadavad tasakaalustatud ja mitmekülgsest toidust. Nii ei tohiks toidulisandiga asendada tavatoidust puudujäävat osa (kui just ei ole tegemist taimetoitluse eelistamise või muul põhjusel mõnest tavatoidust loobumisega). Erandiks on vitamiin D, mille puhul peetakse vajalikuks praktiliselt aastaringset tarbimist. Muidugi on olukordi, kui toidulisandi tarbimine lisaks tavatoidule on põhjendatud. Näiteks taastumiseks pärast tugevat füüsilist koormust või haigust.  Kindlasti tasub sellistel ja ka muudel juhtudel pidada nõu vastava väljaõppe saanud spetsialisti, perearsti või apteekriga. Kriitiliselt peab suhtuma toitumisnõustajate soovitustesse. Tänapäeval jagavad toitumissoovitusi paljud, kuid teadmised tervisekäitumisest ei pruugi olla piisavad. Oluline on eristada vastava väljaõppega spetsialisti toidublogijast või spordisaali treenerist. Toidulisandite propageerijate eesmärk võib pigem olla toidulisandi müük kui adekvaatne toitumisalane nõustamine.

Autor: condesign @ http://www.pixabay.com