Innovatsiooni võimalused põllumajanduses

Kuigi põllumajandust ei tajuta ühiskonnas uuendusmeelsena, on tegemist ühe teadusmahukama tootmisharuga. Innovatsiooni võtmeküsimus seisneb selles, kuidas me oskame oma teadmisi uuel moel ära kasutada. OECD avaldab 13. veebruaril raporti põllumajanduse tootlikkuse ja kestlikkusega seotud innovatsioonist Eestis, kirjutab Maaeluministeeriumi välissuhete osakonnajuhataja asetäitja Tiina Vares.

harilik hiilgekiil kasulik

Foto: Enno Merivee

Põllumajanduses saavad kokku kõik loodusteadused (füüsika, keemia bioloogia) ja selle harud (nt mikrobioloogia, biotehnoloogia), täppis-ja rakendusteadused (mehhaanika, energeetika) ning loomulikult ökonoomika ja sotsiaalteadused. Innovatsioon on ka üks Euroopa Liidu ja ühise põllumajanduspoliitika prioriteetidest. Innovatsiooni käsitlusi on erinevaid, aga kõigi ühiseks jooneks on viide millelegi uuele või senisest efektiivsemale, mis muudab kaubaturgu või siis igapäevast elukorraldust.

Eristatakse nelja tüüpi innovatsiooni: toote, protsessi, turustamise ja organisatsiooniline innovatsioon. Kõigi nende puhul on oluline  uuenduslikkuse mõõde – teisisõnu  võib innovatsioon  olla kas uus ettevõtte jaoks või uus turu jaoks või hoopiski uus maailma jaoks.

Innovatsioon põllumajanduses kestliku tootlikkuse kasvuks

2010 a kui Eesti liitus OECDga, räägiti palju innovatsioonisüsteemidest ja teadmussiirdest. Näiteks tekkisid küsimused, kuidas neid mõõta ajas ja ruumis? Milline on riigi roll? Millised poliitikad takistavad innovatsiooni põllumajanduses? Kuidas parandada põllumajanduse innovatsioonivõimekust? Küsimustele vastuste otsimise käigus lepiti ühiselt kokku, et innovatsioon polegi eesmärk omaette, vaid põllumajanduses on innovatsioon vahend, et tootlikkus kasvaks kestlikult.

Selleks, et toita üha kasvavat maailma rahvastikku, peab põllumajanduse tootlikkus suurenema, aga seda pole võimalik saavutada investeeringuteta. Seetõttu pööravadki OECD riikide valitsused üha enam tähelepanu põllumajanduse innovatsioonisüsteemidele ja ulatuslikumatele eesmärkidele, sest üleilmsed muutused jõuavad senisest kiiremini ka kodumaale. Muutunud majanduskliimas on vaja senisest enam innustada kiiremaid, mõjusamaid ja tulemuslikumaid töövorme, et kiirendada tootlikkuse kasvu ning teadus- ja tehnoloogiasaavutuste kasutuselevõttu.

Riigi poliitikast sõltub põllumajandusteabesüsteemide areng ja avalikul sektoril on tähtis roll nii infrastruktuuri arendamisel kui ka teaduse korraldamisel ja rahastamisel. Samuti on riigil roll otseste ja kaudsete finants-stiimulite loomisel erasektori jaoks. Rahvuslike põllumajandusteabesüsteemide valitsemistavasid saab paremaks muuta. Sealjuures on OECD riikidevahelise koostöö eesmärk täiustada innovatsioonisüsteemide strateegilist planeerimist ning põllumajandusteabesüsteemide arengu seiret ning hindamist.

Kuidas mõõta ja võrrelda innovatsiooni põllumajanduses?

Farmis on suur osa innovatsioonist seotud protsessiga või tootmistehnoloogiaga, aga ka toote innovatsiooniga seda töötleva sektori jaoks. Palju sõltub innovatsioonist tootmist varustavas tööstuses. Turustamis- aga eriti  organisatsiooniline innovatsioon on üha olulisem kogu tarneahelas, aga ka riigiteenuste osutamisel. Teadlaste väitel pole teadussaavutuste „põllul“ latti alla lastud, aga mitmel põhjusel jõuavad uued tehnoloogiad  laborist põllule, tehasesse, turule väga pika viiteajaga. Teoorias on lihtne väita, et erasektor, teadus ning riik peavad paremat koostööd tegema selleks, et teadussaavutused kiiresti tootmises rakendada.

Innovatsiooni mõõtmine ja hindamine on keeruline, kuid vajalik otsustamaks innovatsioonipoliitika efektiivsuse ja eesmärgipärasuse üle. Innovatsiooni indikaatorite mõttevahetus kestab, aga ühiselt mõõta saab jõupingutust (nt eelarve),  tulemit (nt patent, toode, teenus) ja mõju (nt kogutootlikkuse kasv).  Et see mõttevahetus ei jääks pelgalt teoreetiliseks, otsustati OECDs alustada põllumajanduse innovatsioonivõimekuste hindamist riigiti, selleks, et metoodika adekvaatsust testida. Ilmusid OECD raportid Austraalia, Brasiilia ja Kanada kohta. Esimese EL riigina avaldati Hollandi raport.

Miks oli vaja Eesti põllumajanduse tootlikkuse ja kestlikkusega seotud innovatsiooniraportit?

On oluline teada, et OECDs otsustavad liikmesriigid ühiselt, millised teemad ja riigid tööprogrammi võtta. Eesti raporti koostamise otstarbekust kaaluti pikalt nii kodumaal kui ka OECDs. Ilmselt see, et Eesti pole võrreldav ühegi ülalnimetatud riigiga tegi meid atraktiivseks teiste OECD riikide jaoks – väike riik, kel selja taga 25 aastat pidevaid reforme ning struktuurimuutusi, arengukogemus ja eduka ja innovaatilise riigi kuvand. Arenemisvõimelise põllumajanduse kuvand huvitab teisigi ja nii lisatigi OECD põllumajanduskomitee tööprogrammi  2015. a.  Eestis algas töö taustandmetega samal aastal.

Eesti põllumajandus OECD suurendusklaasi all

Maaeluministeeriumi ja OECD koostöös on valminud Eesti riigi innovatsioonipoliitikate hinnang, mille eesmärgiks on põllumajanduse ja toidu sektori tootlikkuse kestlik kasv. Piltlikult võib öelda, et kümnete eesti teadlaste, ametnike ja OECD töö tulemusel on kokku kogutud kõik teaduslikud tõendid selleks, et meie tugevusi ning nõrkuseid teadmistepõhiselt hinnata ja meie innovatsioonivõimekust teiste OECD riikidega võrrelda. OECD on omaltpoolt lisanud põhjalikud ettepanekud, kuidas edasi tegutseda.

OECD:  Eestis ettevõtjad ja teadlased peaksid rohkem ja paremat koostööd tegema

Eesti innovatsioonisüsteemi tugevuseks on soodne ärikeskkond, innovatsiooni ja majanduskasvu eesmärke ühendav valitsuse strateegia, suhteliselt tugev riiklik teadussüsteem ning ühiskonna positiivne suhtumine teadusesse ja tehnoloogiasse. Puudusteks aga vähene teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon ettevõtetes, mis osaliselt tuleneb Eesti ettevõtete suhtelisest väiksusest.

Põllumajandus on riiklikku innovatsioonisüsteemi hästi integreeritud ning seisab silmitsi samasuguste väljakutsetega kui muudki teadusvaldkonnad Eestis: teaduse ja arendustegevuse rahastamise projektipõhisus ja rahastamise ebastabiilsus programmiperioodide lõikes. Erinevalt paljudest OECD riikidest domineerib teadusarengu rahastamisel avalik sektor. Meil on head võimalused põllumajandus-, kalandus- ja toiduainetööstuse valdkonna hariduse omandamiseks nii kõrg- kui ka kutsehariduse tasemel, loodud on üle-eestiline nõustamisteenus.

Teisalt ei ole infovahetus osapoolte vahel olnud piisav. See on pärssinud nii teadustulemuste praktikas rakendamist kui ka teadlaste teadlikkust ettevõtjate probleemidest. Samuti puudub ettevõtjatel, eriti mikro- ja väikeettevõtjatel, võimekus (nii kompetentsis kui ka rahaliselt) teostada ja tellida teadusuuringuid, mis oleksid aga hädavajalikud tootearenduseks ning innovatsiooni rakendamiseks ettevõttes.

Põllumajanduslikus kõrghariduses on õppijate arv viimase kümne aastaga vähenenud, ent valdkonna tudengite osakaal koguarvust on säilinud. Elukestva õppe tähtsus kasvab. Hea taseme säilimiseks soovitab OECD pöörata rõhku inglisekeelsete õppekavade avamisele ning õppekavade vastavusele muutuvate tööturuvajadustega. OECD rõhutab, et innovatsioonioskusi tuleb täiendada pidevalt ja  annab soovitusi kvaliteetse nõustamisteenuse pakkumiseks.

Eesti põllumajanduse tootlikkuse kasvukiirus paistab silma OECD riikide ning mis veelgi olulisem – tootlikkuse tõus on saavutatud keskkonnahoidlikult. Ehkki põllumajanduse intensiivsus on veelgi tõusmas, on see siiski suhteliselt madal, eriti võrdluses OECD riikidega.

OECD konstateerib, et Eesti toiduainesektor pole kohanenud maailmaturuga sama kiiresti kui põllumajandus. Toidutööstuste tööviljakus moodustab poole EL keskmisest, samal ajal on põllumajandussektori oma vaid EL keskmisest 20% madalam. Väikesed tootmismahud ja sellest tulenev madal konkurentsivõime, mis ei võimalda arendada piisavalt uusi tooteid ja leida uusi turge, on arengut pärssivad tegurid.

Võimalikud lahendused Eesti toiduainetööstuse konkurentsivõime tõstmiseks on tootmise konsolideerumine, automatiseerimine ja tootlikkuse suurendamine kulude vähendamiseks. Lisaks leiab OECD, et ELi konkurentsipoliitika peaks arvestama rohkem väikeriikide erisusi.

Eesti ekspordib kasvavas mahus töötlemata tooteid, siiski kasvavad töödeldud toidukaupade impordimahud kiiremini. Madal töötlemisvõimekus avaldub eriti tegevusalade lõikes – Eesti on teraviljade netoeksportija, aga töödeldud teraviljatoodete osas netoimportija; samuti elusloomade netoeksportija, aga liha netoimportija. OECD pakub välja ridamisi soovitusi toidutootmise väärtusahela tugevdamiseks. Selleks on vaja  tehnoloogilist, organisatoorset ja turunduslikku innovatsiooni, aga ka kaubandusega seotud halduskoormuse lihtsustamist.

OECD raport soovitab meil väärtusahela tugevdamiseks sektorit aidata perspektiivsete müügisuundade väljaselgitamisel ning toetada nendes tehnoloogia uuendamist, tehniliste- ja juhtimisoskuste parandamist ning soodustama kõrge lisandväärtusega suundade arengut. Näiteks soovitab OECD keskenduda erisustele, nišiturgudele, innovatsioonialasele koostööle ja heade tehnoloogiliste lahenduste impordile.

Teisipäeval, 13. veebruaril toimub Riigikogu maaelukomisjonis Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) raporti esitlemine ja tutvustamine. Ajakirjanikud on oodatud! Lisainfo ja registreerimine. Sündmusest on veebiülekanne (Riigikogu konverentsisaal).

 

OECD raport veebis:

http://www.oecd-ilibrary.org/agriculture-and-food/innovation-agricultural-productivity-and-sustainability-in-estonia_9789264288744-en

 

Vt ka teised OECD põllumajanduse innovatsiooniraportid: http://www.oecd.org/agriculture/ministerial/background/innovation/#d.en.392646

 

Blogipostitusi võib lahkesti meediaväljaannetes jagada ja avaldada, kui viitate allikale.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: